Nüüdse nooruse vabaduse oaasis Pirogovil kiikus eestimaise trükikunsti häll

Küllap jääb Pirogovi park soojal ajal populaarseks ajaveetmiskohaks ka pärast uuenduskuuri läbimist. Sestap oleks kõigiti paslik, kui Tartu ülikooli, rootsiaegse Academia Gustaviana trükikoja, ühtlasi Tartu linna esimese trükikoja umbkaudne asukoht seal väärika metalltahvliga tähistatud saaks.

FOTO: Kristjan Teedema

Hiljuti alustati põhjalikke rekonstrueerimistöid Tartu südames asuvas Pirogovi pargis, mis viimastel aastakümnetel on olnud tuntud eeskätt üliõpilaste kohtumispaiga ja õlle joomise kohana. Ent see pole alati nii olnud, sest viimase suure sõjani oli ala hoonestatud. Ühtlasi on teada, et 385 aastat tagasi alustas seal tööd Eesti esimene trükikoda.

​Astusin kord ühest oma lemmikkohast, Kalevi šokolaadipoest teise, otse üle Poe tänava aeg-ajalt Tartu minevikku, olevikku ja tulevikku kaasa viiva suure stendi juurde, kui minu tähelepanu teritasid elevil naise hääled. Kaks rootslannat käisid Küüni tänava otsa juures edasi-tagasi, mõõtsid sammudega mahamärgitud piirjoonte vahemaid, uurisid aastaarve ümmargusel metallplaadil. Tundus, et maha pandud märkide järgi said nad aimu keskaegse Tartu südalinnast ja ka teises maailmasõjas hävinust.

Mitmed kodulinna ajalukku kiindunud tartlased arutlevad isekeskis selle üle, et märgistusi olnud aegadest peaks linnas rohkem olema. Tartu on olnud üks Liivimaa vaimukeskusi, eesti kultuuri kasvamise ja õide puhkemise linn.

Ja kui liita ka meie järjest ilmekamaks muutuvad, elavalt Tartu ajaloo iseärasustele tähelepanu osutavad muuseumid ning lausa vaimse kindlusena austust äratav, ajakohase ilmega rahvusarhiiv, siis võibki ju väita, et Tartu on Eesti mälupealinn.

Üks tark ja õigustatud tegu on olnud linna ajaloos oluliste objektide tähistamine metalltahvlitega, millelt saavad lugeda või meelde tuletada fakte nii noored kui vanad tartlased ja teavet linna külalised. No ja kui nad ei loegi, siis vähemalt saavad aimu, kui tihedalt on meie linnapinnal olnud aja jalajälgi.

Kivi tähistab kolmandat

Aga ühel hiljutisel põgusal linna koduloolisel jalutuskäigul mõjus minuga kaasas kõndinutele kulme kergitavalt väide, et raekoja taga pargis, praeguse Tartu nooruse vabaduse platsil ehk Pirogovi platsil alustas 385 aastat tagasi oma tööd Tartu ülikooli, rootsiaegse Academia Gustaviana trükikoda. 

Õppejõud ja üliõpilased põgenesid Tallinnasse, trükikoja seadmed aga müüriti Maarja kiriku võlvi alla altari lähedusse. Sealt need enam kunagi oma majja tagasi ei pääsenud.

«Kas tõesti? Aga siin pole ju mingit märki ega tahvlit. Ja hoopis seal, ülikooli vana kohviku ees oli mälestuskivi,» täheldati. Jah, kivi on seal praegugi, ehkki seda ähmastuva tekstiga mälestustaiest kipub kiirustavate möödujate eest varjama kohev ilupõõsas. See kivi märgib ülikooli trükikoja kolmandat, kuueaastase tegutsemise järgset asupaika.

Aga kui soovida lähenevate tähtsate juubelite aegu oma ülikooli ja linna väärikat ajalugu esitleda, siis – toetudes Ene-Lille Jaansoni uurimusele «Tartu ülikooli trükikoda 1632–1710» ja professor Helmut Piirimäe Academia Gustaviana ajaloo põhjalikule käsitlusele – võiksime teadvustada ja rõhutada: esimesed leheküljed siinse ülikooli õppetööks vajaminevaid tekste, õpikuid, sõnaraamatuid ja muud tarvilikku trükiti just siin, ühes linna raekoja taguses hoones.

Praegused linnavõimud on teada andnud, et tänavu saab Pirogovi platsina tuntud ala värske väljanägemise ning muu hulgas rajatakse sealt otsetrepp tähetorni juurde. Leian, et sellisel toredasti korrastatud alal sobiks hästi ka Academia Gustaviana siinsed esimesed praktilised sammud ära märkida.

2019. aastal tähistab meie emakeelne ülikool 100. sünnipäeva. Ent Tartu ülikool on kogu oma senise 385-aastase kestvusega rikastanud meie keskkonda. Tema tulek ja kestma jäämise korralduslikudki käigud on ajaloos olulised.

Koos ülikooliga trükikoda

Tarku raamatuid lugedes saame teada, et esimene trükipress toodi meie maale siis, kui olime Rootsi võimu all. Rootsi kuningas Gustav II Adolf pooldas hariduse ja kultuuri laotamist ka vallutatud maade vaimupõllule. Tartu linn sai gümnaasiumi 1630. aastal (Tallinn 1631. aastal). Tollane hariduskorraldus nägi ette, et ülemastme koolides on ka õppematerjalide trükkimise võimalused. Aga siin tuli need alles luua.

Tartu gümnaasiumile, mis avati 13. oktoobril 1630, trükiti õpetamiseks ja õppimiseks vajalikke tekste Riias ja Uppsalas, sest kohapeal selleks võimalusi polnud. Tollasel Liivi- ja Ingerimaa kindralkuberneril Johan Skyttel oli julgust mõelda suurelt ning pidada võimalikuks avada Tartus ka kõrgem õppeasutus – akadeemia.

Haridussõbralik kuningas Gustav II Adolf toetas mõtet muuta Tartu gümnaasium ülikooliks. Idee teostamine aga eeldas peale õpetatud õpetajate Tartusse kutsumise ka trükkimisvõimaluste sisse seadmist.

Otsus sai Gustav II Adolfilt kuningliku kinnituse 30. juunil 1632 ja kuningliku Tartu ülikooli avatseremoonia peeti 15. oktoobril 1632.

Kuid õppinud trükimeistrit polnud Liivimaal kerge leida, välismaalt teda kutsuda oli aga kallis.

Ülikooli trükiasutuse ülesanne oli paljundada professorite ja üliõpilaste koostatud tekste ning ülikooli ametlikke teateid. Seda tööd korraldama ja juhatama kutsuti Riiast seni seal postimeistri ametit pidanud Jakob Becker. Kuigi Be-ckeril endal puudus trükkalitöö kogemus  ja vastav ametitunnistus, suutis ta toimeka inimesena ettevõtte tööle panna.

Beckerile maksis ülikool tasu nii trükikoja juhtimise kui ka postiveo korraldamise eest.

Tartu ülikooli, Academia Gustaviana trükikoda alustas tööd 1632. aastal tollaselt Tartu linnapealt Nicolaus Russelt üüritud ruumides, mis paiknesid raekoja taga Toomemäe jalamil tema enda krundil (juuresoleval linnaplaanil nr 1). Kuid viis aastat pärast tegevuse algust, 1637. aasta augustis leidsid inspektorid töökoja ruume uurides, et hoone on liialt lagunenud. Akadeemia trükikoja tegevuse käima lükanud Becker lahkus ja läks Riiga tagasi. Trükikojas jätkas toimetamist tema sell koos teise samas staatuses töökaaslasega.

Rootsiaegse ülikooli trükikoja tegevust ja selle väljaandeid otsinud ning uurinud Ene-Lille Jaanson on saanud teada, et tööd tehti, aga töökultuur olnud nõrk. Näiteks ei puhastatud regulaarselt trükkimise kirjatüüpe.

Et ka trükikoja üldisi töötingimusi parandada, hakati otsima uusi ruume. 1637. aasta septembris loobuski akadeemia trükikoja senistest, raekojataguses majas üüritud ruumidest ja kolis uutesse ruumidesse Munga tänavasse Jost Schütte majja (plaanil nr 2).

Ka siia ei jäädud pikemaks. 1640. aastal kolis trükikoda kivimajja, mille ülikool oli ostnud üliõpilaste einelauapidajalt. Veel varem oli selle omanik olnud Tartu gümnaasiumi rektor. Nüüd sai trükikojaga ühte majja eluruumid ka trükkal. See oli juba kolmas ülikooli trükikoja asukoht. Kõnealune maja paiknes ülikooli praeguse vana kohviku alal (plaanil nr 3).

Meeldetuletus lähiminevikust: just sinna paigutatigi 1981. aastal tollase Hans Heidemanni nimelise trükikoja inseneri, trükikunsti ajaloo huvilise Arnold Everausi ettevõtmisel ja teostusel mälestuskivi.

Hulk keeli

Turu piiskop Johannes Gezelius oli aastail 1638–1650 Tartus Academia Gustaviana kreeka ja heebrea keele professor. Ta on väitnud, et õpikute ja sõnaraamatute väljaandmiseks oli Tartu akadeemial kasutada korralik trükikoda.

Ene-Lille Jaanson leiab ülikooli trükikoja ajaloo raamatus tollaste trükitöö hindade põhjal, et trükiti saksa-, rootsi-, ladina-, samuti kreeka- ja heebreakeelseid tekste.

Professor Helmut Piirimäe rootsiaegse ülikooli akadeemilise sisu ja tegevuse uurimusest (Tartu ülikooli ajalugu, I köide, 1982) saame teada, et valdav osa, 82 protsenti trükiväljaannetest olid tollal ladina keeles. 17. sajandil oli ladina keel õpetlaste suhtluskeel.

Academia Gustaviana ja tema trükikoja tegevus katkesid 1656. aastal, kui Tartut piirasid ja selle vallutasid Vene väed. Õppejõud ja üliõpilased põgenesid Tallinnasse, trükikoja seadmed aga müüriti Maarja kiriku võlvi alla altari lähedusse. Sealt need enam kunagi oma majja tagasi ei pääsenud, sest 1667. aastal linnas puhkenud tulekahjus põles trükikoja hoone tuhaks.

Kirikust päevavalgele

1690. aastal Tallinnast naasnud õpetlased jätkasid Karl XI antud Academia Gustavo Carolina nimega Tartu ülikoolis õppetööd. Loomulikult ei saadud taas läbi trükikojata. Maarja kirikus peidus olnud seadmetele renditi algul pinda mitmes eramajas ning vahepeal mahutati need ka akadeemia peahoonesse Jaani kiriku vastas. Sinna (praegune Jaani 8) oli akadeemia oma esimesest asukohast, Tartu gümnaasiumi hoonest (praeguse ülikooli peahoone tagant Toomemäe nõlvalt) asunud 1642. aastal.

Kuid akadeemilisel trükikojal on ikkagi oma tööeeldused ja nõudmised. Ka peahoonest lahkuti, kuid mitte spetsiaalselt trükikoja jaoks ehitatud majja, mida väga vajati, vaid tollase Maarja kiriku õuel (praeguse ülikooli peahoone kohal) asunud koolihoonesse.

Academia Gustavianana alustanud Tartu ülikooli niinimetatud ihutrükikojal on tõesti olnud Tartus mitu asukohta. Kuid lugenud Ene-Lille Jaansoni ja Helmut Piirimäe uurimusi, on vaieldamatult selge, et esimesed leheküljed akadeemia jaoks trükiti raekoja taga Toomemäe nõlval ehk praegusel Pirogovi platsil.

FOTO: Graafika: TPM

Tagasi üles