Üle heade mõtete linna kõlab hea muusika

Tartu raekoja kellad

FOTO: Margus Ansu

Tartu otsustas hiljuti värskendada ühe oma põhilise vaatamisväärsuse ja piltnike magneti raekoja kõla. Õige mõte tänapäeva meelte segamise ajastul, kus toit olgu sama vaadeldav kui maitsev ja uued materjalid sama mõnusad katsuda kui vaadata. Miks ei võiks siis ka linnaväljaku arhitektuur olla hästi kuuldav ja motiveerida kõigi meeltega ajaloolise pildi sisse minema?

Peatudes esmalt muusikavälisel: oma tööd pealkirjastades on heliloojad Markus Robam ja Robert Jürjendal läinud romantilist teed, andes mõlemad ühtlasi võtme oma teose kuulamiseks. Robamil on selleks tants («Raekoja tants») ja Jürjendalil ballaad («Ballaad taevasele Mariale»).

Tõnis Leemetsa pealkiri («Võtkem Tartu rütmid») on humoorikas ja kutsub üles kulgema Tartu rütmis. Sellel on vahest ka väike keel-põses-nalja alltekst, sest kes siis ei teaks, et boheemlikult aeglaselt kulgevat linna iseloomustab üldises teadvuses pigem kindla rütmi puudumine.

Kolm lugu

Robami tantsu kuulates tuleb meelde minimalism. Tantsuks esitatakse korduvat motiivi nagu moodsas klubimuusikas ning kuulaja viiakse rütmi-, mitte meloodiarännakule. Tekib tahtmine see rütm enda jaoks korrastada, mis ei olegi nii lihtne. Samad noodid satuvad eri rõhkude alla, tekitades muljet väikesest, kuid siiski raskesti tabatavast variatiivsusest.

Üle linna kõlava kellamänguna saab see omamoodi linna ja linlaste elu sümboliks: päev järgneb päevale ja selles on palju tuttavat, aga iga kord ka midagi peaaegu märkamatult uut. Ja nii nagu muutub tasahaaval tuttav kellamängu motiiv, muutub iga päev ka linna ja inimese elus mõni väike asi, kuni ongi muutunud kõik.

Jürjendali lugu on kolmest kõige traditsioonilisem ja meenutab kõige enam mõnel teisel instrumendil ette kantavat pala. Helilooja on kirjutanud Tartule imeilusa aeglase valsi, mille takte on minutis parasjagu nii palju, et selle tempos võiksid raekoja ees, «Suudlevate tudengite» skulptuuri jalamil tantsida ka eeterlikud ballitantsupaarid (vihje Tartu üritusekorraldajatele, kuidas sellele kellamängule linnaruumis veel üks kaunis lisaväärtus anda).

Kindlasti sünnib Tartu raekoja kellamängu mõjuväljas edaspidi palju otsustavaid, edasiviivaid ja elumuutvaid mõtteid ja tundeid.

Valssi katkestab keskel hetkeks rütmimuutus – nagu äratus mängutoosiliku meloodia kulgemises. Lugu on ilus igale kõrvale ja niisuguse hiti potentsiaaliga, mida võiks tahta ette kanda nii mõni Tartus esinev muusikaline koosseis kui ka klaveriklassi õpilane.

Järelemängijatele oleks sel teel väikeseks murekohaks kellade nn saateakord, mis võrreldes ülemises registris meloodiat laulva täpse kellukeseheliga on noodita raskemini tabatav.

Leemets on rütmifaktuuriga läinud erinevalt kahest teisest heliloojast kõige vähem kindla meetrumi teed ja pannud rõhku kõlaruumile. Kellad on kohmakas instrument, selle loo vaba rütm toetab aga kellade kõige iseloomulikumat omadust ehk kumisemist.

Loo üldmulje on müstiline, mida süvendab suurendatud või vähendatud akordide kasutamine. See tekitab helilise sügavuse ja teatava «õõnsuse» illusiooni. Müstikale lisab jõudu järjestikuste (kui soovite, saatuslike) kellalöökide sulatamine meloodiasse.

See on rahvusvaheliselt mõistetav emotsionaalne võte, mille vihjeid on täis kogu läänelik kultuur: Tuhkatriinu põgenemine viimaste kellalöökide ajal; kõnekäänd «kaheteistkümnes tund»; luukerede tants täiskuu saatel multifilmis, kui kell on löönud kesköötundi; popiklassika «maha jäänud eilne päev, homsed kellad veel ei löö».

DJ-soovitus

Igatahes on Tartul tore mõte, et kõlavad erinevad kellamängud. Arvestades kolme võidutööd, kõlagu siinkohal ka väike DJ-soovitus, mis peaks võrdselt arvestama nii kohaliku rahva kui ka linna külaliste meelestatust ja häälestatust päevarütmis. 

Robami kiiret rütmi ja perioodilisust rõhutav kellamäng ärgitab tegutsema ja sobib kaunistama päeva. Jürjendali lugu kõlagu pühadel ja pühapäevadel, kui on hellemad hetked ning aega mõelda ruumist ja ajast (mis saaks olla kaunim, kui kuulata «Ballaadi taevasele Mariale» jõulu esimesel pühal, kui langeb aeglaselt esimest lund).

Leemetsa päralt jääksid hilisõhtused tunnid, harrypotterlik maailm, kui ei ole päris selge, mis on näha ja mis on varjul; kui fantaasia saab kergemini tegelikkuseks ja tegelikkus fantaasiaks. Õhtune aeg sobiks Leemetsa tööle ka seepärast, et lugu seab suurimad nõuded ümbritsevale helitaustale: seda on kuulda ka päevasest helinäitest, kus kandva pausi täidab diiselmootori mürin.

Muusika universaalses keeles läheb tõlkes kõige vähem kaduma ning kindlasti sünnib Tartu raekoja kellamängu mõjuväljas edaspidi palju otsustavaid, edasiviivaid ja elumuutvaid mõtteid ja tundeid.

Tallinlane Piret Malv on õppinud klaverimängu ja eesti filoloogiat. Ta nimetab ennast Tartu fänniks, hobimuusikuks ja kellamängu vabakuulajaks. Ametilt on ta portaali visitestonia.com uudiste- ja veebitoimetaja.

Tagasi üles