Teiste naabrite hulgas tuli üks proua ja rääkis oma kassist, kes kipub ümbruskonna elanikele tuppa ronima. Kiisutüdruk Luuna harjumus oli kohalikele tuttav, ent see oli esimene kord, kui naine läks oma naabrite sekka pikemalt vestlema.
Võõrad üksteise kõrval
Pingipäeva eestvedaja Eestis Kadri Lind selgitas, et õhtu juuni alguses oli katse, kuidas tartlased võiksid Amsterdamist alguse saanud pingipäeva vastu võtta. «Vabriku tänaval tuli hästi positiivne vastukaja majaelanike grupilt, kes seda korraldas. Nad tegid oma plakatid, panid need naabritele postkasti ja kutsusid ainult sama tänava elanikke, kes tulidki kohale,» rääkis ta.
Eeloleval nädalavahetusel, 1.-2. juulil, kutsutakse kõiki kaasa lööma rahvusvahelisel pingipäeval. Eesti pingipäeva eestvedaja sõnul on liikumisel kaks eesmärki. Ühelt poolt – kuna linnas on anonüümsust rohkem kui maakohas, on tähtis, et need inimesed, kes elavad lähestikku, ei oleks üksteise kõrval nagu võõrad, vaid tutvuksid. Teine külg on kasutada avalikku ruumi, mis on kõigi meie oma.
Selleks et pingipäev ei oleks nagu kodukohvikute päev, soovitab Kadri Lind mõelda veel sellele, mida saaks naabritega koos ette võtta.
Pingipäev pole üritus, millel oleks üks korraldaja, vaid see on kodanikualgatus, kus igaüks vastutab enda pingi ja tegevuse eest, ehk silmas peab pidama, et tegevusega ei rikutaks avalikku korda ega takistataks liiklust. Lisaks sellele, et oma maja ette viia laud ja pingid, on üks soovitusi pakkuda naabritele tükike kooki ja selle kõrvale teed. Kuna pingipäev ei ole kommertslik, paneb Lind südamele, et naabritelt ei peaks raha küsima.