Üks kaevandis toimetanud arheoloogidest, luude uurimisele keskendunud Martin Malve rääkis, et selles kohas asunud kalmistust polnud seni mingit informatsiooni. Tõsi, paljude välja tulnud luude lõhkumisjäljed osutavad sellele, et kopad on surnuaia pinnast hauganud ka varasemate teetööde ajal, kuid teadlasteni see teave jõudnud ei ole.

Asulakoha asemel kalmistu

Surnuaiale satuti peale Alatskivi-Kodavere kümnekilomeetrise maanteelõigu rekonstrueerimise tõttu. Selle raames rajatakse ka kergliiklustee ning kuna jupike sellest kulgeb üle kultuurimälestiste riiklikusse registrisse kuuluva asulakoha, pidid arheoloogid paiga esmalt üle vaatama. Seda tegi OÜ Muinaslabori arheoloog Tõnno Jonuks, kes sattuski prooviks pinnast koorides üsna kohe peale esimestele inimluudele.

Jonuks märkis, et asulakoha kohta sai ta tegelikult infot üsna napilt, sest leiti vaid üksikuid potikilde. Seega on tema sõnul praegu natuke segane, mida see asulakoht endast täpsemalt kujutab. «Samas pole see päris haruldane, et keskaegne kalmistu on rajatud kunagise asulakoha peale, samuti on näiteks Viru-Nigulas,» märkis Jonuks.

Kergliiklustee võtab sel kohal enda alla umbes nelja meetri laiuse ning kolmekümne meetri pikkuse ala. Arheoloogid leidsid sealt ligi 70 matust ning kuna inimesi oli ka üksteise peale maetud, osutab see, et kalmistu oli kasutuses väga pikka aega.

Niiske pinnase tõttu olid luud väga halvas seisus, enamasti oli inimese luustikust alles vaid kolju ja toruluud, roided ja selgroog olid aga täiesti ära kõdunenud. Välja kaevatud luud viidi edasisteks uuringuteks Tartusse, kuid hiljem maetakse need Malve kinnitusel ümber. Kuhu, pole veel selge.

Arheoloogid leidsid sealt ligi 70 matust ning kuna inimesi oli ka üksteise peale maetud, osutab see, et kalmistu oli kasutuses väga pikka aega, ütles Martin Malve.

Arheoloogide hinnangul on see olnud keskaegne tavakalmistu, kuhu on maetud nii mehi, naisi kui lapsi. Alaealiste osakaal matustes on siiski suurem, kuid see oli sel ajastul ka tavaline. Paljud laste luustikud olid pinnase tõttu ka täiesti ära lagunenud. Erilisi patoloogiaid või lahingutegevusele viitavaid vigastusi skelettidel ei paistnud.

Küll avaldas teadlastele muljet hauapanuste rohkus. Nii nimetas kaevandis askeldanud Janika Viljat, et ühe naise juurest leiti üle kümne eseme, nende seas oli ripatsmünte, ripatseid ja nõelakoda. Üldjuhul pole kihelkonnakirikute juurde maetud inimestele nii rikkalikke hauapanuseid kaasa pandud, näiteks kahe aasta eest kaevati Nõo kirikaias ja seal oli panuseid õige napilt.

Rikkalikud hauapanused

Kodaveres leiti rohkelt sõlgi, samuti 12.–13. sajandist pärinevaid ristripatseid (pildil), helmeskeesid ning keskaegseid münte. Esmalt uuriti leide Tartus koos ülikooli arheoloogiakabineti juhataja Heiki Valguga, kelle hinnangul pärinevat leiumaterjal valdavalt üleminekuajast ehk muinasaja lõpust ja keskaja algusest (12.–13. sajand). 

Kuna leidude ning luude põhjalikum analüüs seisab veel ees, ei saa täpsematest dateeringutes praegu rääkida, kuid Martin Malve sõnul osutavad mitmes kihis paiknevad matused, et ilmselt on kasutatud kalmistut kogu keskajal ning tõenäoliselt on surnuaed selles kohas asunud 12.–17. sajandini.

Ühtlasi võib taasleitud kalmistu anda väärt teavet kogu piirkonna vanema ajaloo kohta. Nimelt on teadmata Kodavere keskaegse kivikiriku asukoht. On küll pakutud, et see võis jääda praeguse, 18. sajandi teises pooles ehitatud pühakoja alla, see aga paikneb avastatud kalmistust mõnisada meetrit kaugemal järve pool. 

Uute andmete valguses võis aga vabalt olla, et tegelikult asuski 17. sajandil Poola-Rootsi sõdades maatasa tehtud kivikirik hoopis leitud surnuaia juures.