Mart Kivastik: kiri Leenule

Mart Kivastik režissöör ja kirjanik Foto: SCANPIX

Kes on Urve Eslas, keda ta esindab ja miks ta vingub?
Nimetu kommija

Lugesin just Postimehest Urve Eslase vägagi mõistlikku lugu «Karistusvalitsus» (29.03), kus autor julges uute ministrite kohta arvata. Polegi tähtis, mida – seda saab igaüks lehest lugeda, aga loole järgnenud netikommentaarid olid põnevad.

Esiteks justkui ühest suust tulnud, kuigi alla olid kirjutanud erinevad inimesed: Siimud, Maimud ja Leenud. Loomulikult mõistsid nad kõik õiglaselt hukka (nii Vene ajal öeldi) Urve Eslase loo, mis Leenu arvates ei kõlba kuhugi.

Leenu ei usu, et Eestis tohiks ikka veel ise mõelda ja isegi kirjutada. Leenu käest said hullusti sarjata ka minusugused kunstnikud, kes midagi ei tee, aga raha tahavad. Ja siis ma mõtlesin, et Leenul ju ongi õigus.

Ma olen tõesti suht mõttetu mees, kui ma oma elule ausalt otsa vaatan. Nüüd saan sellest ka ise aru.
Ärkan, tööle ei lähe, istun hoopis laua taha ja molutan. Siis kirjutan, aga kui see ei kõlba, viskan prügikasti. Ja nii päevast päeva.

Tegelikult ei ole sellel virelemisel ka teisest vaatevinklist mõtet. Kirjanike n-ö palgad on umbes 400 eurot kuus (kulka stipp) ja need vaadatakse igal aastal üle, sest ei ole ju teada, kes järgmisel aastal veel alles on. Järsku mõnda meist enam ei olegi.

Ma olen neid, vabandust, meid, kunstiinimesi, jälginud. Käime alla, tõepoolest. Moodi on läinud näituste avamised, esilinastused, isegi raamatuesitlused, sest sealt saab veini ja võileibu niisama. Sa Leenu ei kujuta ette, millise kiirusega kaob söök laualt!

Tundub, et varsti oleme otsaga prügikastis, luuletajatega eesotsas. Need on tavaliselt kõige hullemal järjel. Näib, et neid ei vaja rahvas üldse. Pillimeestega on lugu parem, neid on vaja pulmades ja õllesummeril ja nad suudavad ka paraadil hümni mängida. Seda Leenu ju mõistab.

Aga muidu oleme vaiksed ja kannatlikud, me ei lähe tänavale kraaklema nagu kreeklased. Sest meil on ülemuste riik. On olnud mõisaaegadest saadik.

Pole tähtis, kes hetkel ohje hoiab, kas mõisnik, punaparun või broiler, tema sõnu kuulatakse. Ja kunstnik on eestlane nagu iga teine. Kui öeldakse, et pea mokk kinni, siis ka peetakse. Austa oma ülemust! Kirjutas juba kes... Kafka, raisk!

Ja siis ma mõtlesin, et miks mitte hakata ka broileriks. Taastaks lõppude lõpuks oma väärikuse ja elaks auväärset elu. Nii nagu Leenule meeldiks.

Mul on üks tuttav, kes tegeles mingisuguse tööga, aga hakkas ükspäev ühes parteis broileriks. Ajab noori kokku ja peab neile pühapäeval jutlusi nagu pastor, kannustab õigesti valima jne.

Ma ei saanud hästi aru, miks ta seda teeb, aga tema seletas. Et kui ta seal korralikult nii-öelda haub, siis ükspäev pannakse ta nimekirjas kõrgele kohale ja valitakse ära. Valitakse välja! Ja siis ta võib elada rahulikult riigikogus. Palk on ju korralik. Siin päris elus kunagi ei tea. Tuleb kriis ja kõik on kohe ninuli. Aga seal üleval mäe otsas kriise pole, alatine päike koos esinduskuludega. See on ju praktiline, või mis?

Tookord ma mõtlesin, et kurat, kas nii ikka sobib, aga nüüd ma enam nii ei mõtle. Nii et ma hakkan ka broileriks ja mu tulevik on märksa rõõmsam, tuleb ainult õppida kaagutama.

Ma olin paar nädalat tagasi Tallinnas Vabaduse platsil klaaskuplis ja nautisin päikest. Seal oli tõesti mõnus olla. Mõtlesin, et miks ma seal kuplis olen. Et olen silmapaistev ja tähtis? Ei! Klaaskasti kõrval oli ka silt, et see ja see on kas siis kirjanik või näitleja või mõni muu prillidega, kes on teinud seda ja seda. Ühesõnaga, eestlastele seletati, kes me sellised oleme, nagu muuseumis, kus on vitriinis vanad kasutud asjad. Ma ei usu, et see klaaskuppel veenis Leenut meie vajalikkuses. Pigem vastupidi.

Võib ka teha nii nagu Kambodžas. Seal lahendati probleem kiiresti ja asjalikult. Intelligendid lihtsalt koksati maha. Kõik, ilma halastuseta.

Ära tunti need jobud prillide järgi. Kui prille märgati, langes käsi kabuurile. Siis pandi sellele hiidhauale kaunis nimi – Killing Fields – ning hakati eurooplastele ja ameeriklastele pileteid müüma!
Kambodžas on nüüd suht lahe elu ja ka raha küllalt. Varsti on viie rikkaima hulgas jne. Edu sulle, Leenu, edu!