Tartu kellamängu eest hoolitseb Eesti ainus koolitatud kariljonist

Merle Kollom vaatas eile Tartu raekoja tornis kariljoni kellad üle. Foto: Kristjan Teedema

Tartu raekoja kariljoni hea haldjas, ametlikus kõnepruugis projektijuht Merle Kollom on Eestis ainuke muusik, kes on kellamängu õppinud ja auväärse komisjoni ees eksamid õiendanud. Ta vastas eile küsimustele nii eksamitest ja õpingutest Taanis kui ka Eesti esimesest kariljonipalade konkursist. Ja rääkis samuti jätkuvatest õpingutest.

Mis eksamid ja millal oli vaja sooritada? 

Eksamid toimusid Taanis 8., 9. ja 10. juunil. Neid oli kolm: kariljonimängu eksam Kalundborgi kiriku uuel kariljonil ning kaks kirjalikku kuuetunnist eksamit: komponeerimine ja kodeerimine elektroonilisele kariljonile (nagu meie Tartu kariljon) ja arranžeerimine muusiku poolt mängitavale kariljonile. Viimane oli eriti töömahukas, sest iga noodi puhul pidi märkima, kas seda mängitakse parema või vasaku käe või jalaga.

Eksamid läksid suurepäraselt. Ülimalt toetavas komisjonis oli üks Saksa ja kolm Taani õppejõudu, kellelt kuulsin kommentaariks, et olen väga musikaalne, dünaamika on muljetavaldav ja areng aastaga on olnud pea uskumatu, hoolimata sellest, et ma ei saa Eestis harjutada.

Olen väga tänulik oma õppejõule, kariljoni professionaalide seas prestiižseimale muusikule ja hinnatud pedagoogile professor Peter Langbergile, kes on minuga teinud uskumatut tööd.

Professor Peter Langberg ja tema õpilane Merle Kollom. Foto: Erakogu

Minu sealne eksamite sooritamise kogemus oli elu meeldivaim. Kirjaliku eksami ajal koputas professor vaikselt uksele ja vabandas, et segab – ta tõi kohvi ja kooki ja kui kuulis, et ma musta kohvi ei joo, läks poodi piima tooma. Aeg-ajalt küsis taas üle, kas vajan midagi.

Kus asub Kalundborgi kirik?

Omapärane viie torniga Kalundborgi kirik asub ühel saarel Kesk-Taanis, aga õpin ma Lõuna-Taanis Løgumklosteris, mis on kunagi olnud oluline hariduskeskus – väike, aga väga suure energiaga koht. Minu õppejõud rajas sinna 1979. aastal riikliku kirikumuusika kooli ja selle juurde kuuluva Skandinaavia kariljonistide kooli, kus õpivad tudengid peamiselt Põhjamaadest.

Koolis on suurepärased tingimused õppimiseks ja elamiseks. Ainuüksi viledega harjutusoreleid on viis, Steinway klavereid ei jõua kokku lugeda. Suur rõhk on täiskasvanute täiendõppel. Aasta jooksul olin seal kaheksa korda, iga pooleteise kuu tagant, koos sõiduga läheb üheks reisiks viis-kuus päeva. 

Kas õpingud on nüüd lõppenud või jätkuvad?

Ma lõpetasin esimese aasta bakalaureuseõppes, kariljonisti baasharidus on kaks aastat, solistiklass seitse aastat. Minu jaoks on kogu kellade teema ülimalt põnev ja iga sessiooniga saan taas teada midagi uut, mida saan rakendada Tartu raekoja tornis oleval pillil. Sügisel jätkan õpinguid.

Kariljoniõpe ei saa ju olla tasuta. Kust võtab muusik raha, et selle kõige eest maksta?

Õppimisele kulub aastas koos sõidu ja ööbimisega umbes 10 000 eurot.

Minu kariljonialase pädevuse omandamiseks vajalikke tegevusi on väga märkimisväärselt toetanud ehitusettevõtja Raivo Rand, kes panustas muu hulgas harjutuspilli ostmisesse, mis maksab 11 000 eurot. Olen talle kirjeldamatult tänulik. Samuti Tartu linnavalitsusele, Tartu kultuurkapitalile, Eesti kultuurkapitali Tartumaa ekspertgrupile, kelle toetusel toimusid kevadsessioonid. 70 protsenti õpingutega seotud kulutustest olen ise katnud.

Olen pöördunud mitmete Tartu ettevõtjate poole ning loodan väga, et leitakse võimalusi ka minu jätkuvaid õpinguid veidi toetada. Õpin eelkõige selleks, et panna Tartu raekoja kariljon maksimaalselt hästi kõlama.

Miks on tarvis harjutuspilli?

Siiani olen saanud harjutada vaid Taanis. Et harjutada süstemaatiliselt ja pääseda sealsetest 12-tunnistest harjutuspäevadest, mille tagajärjeks on ülemängimine ja lihasvalu, tegelen praegu sellega, et saada harjutuspill koju.

Minuga koos õppivatel tudengitel on selline pill kodus olemas – ei saa ju tornis päev läbi harjutada, kõik kuulevad. See sarnaneb 120-kilogrammise mehaaniliselt mängitava kariljoni harjutuspuldiga, ainult et rasked kellad puuduvad. Sellega saab ka kontserte anda.

Täna kell 16 saab Tartu raekoja tornist kuulata selliseid kellamängupalasid, mis on laekunud meie linna kariljonipalade konkursile. Kuulab žürii ja kuulata võivad ka kõik, kes soovivad. Kuidas on see omal alal Eestis esimene võistlus seni edenenud?

Konkursile laekus 11 nõuetekohaselt vormistatud tööd. Juba esimesel pilgul oli selge, kelle oma hakkab väga hästi kõlama ja kelle tööd tuleks kohendada. Oleme need koos autoritega paari nädala jooksul kenasti mängukorda teinud.

Kariljonile muusika kirjutamine on Eestis peaaegu kõigile tundmatu maa. Tean, et Tõnu Kõrvits on kirjutanud Viljandi kellamängule, Olav Ehala Tartule ja Arvo Pärt Rakverre viiele üksikule kellale, mis aga ei ole kariljon.

Konkursi võitjaid autasustatakse 29. juunil Tartu linna päeva galakontserdil, kus tuleb esitamisele ka kolm võidupala. Päev varem kohtun aga Tartus austraallasest eestlase Astrid Bowleriga, kes on 33 aastat kariljonit mänginud. Ta soovis minu ja meie kellamänguga lähemalt tutvuda.

Merle Kollom Løgumklosteris Skandinaavia kariljonistide kooli kellamänguga, millel ta harjutab talveti, kui pill pole kontserttuuridel. Sellel 3,5 tonni kaaluval transporditavatest moodulitest koosneval kariljonil on 50 kella. Foto: Erakogu