Arena hall käiks linnale üle jõu (3)

Peep Mardiste
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peep Mardiste. Erakonna Eestimaa Rohelised liige.
Peep Mardiste. Erakonna Eestimaa Rohelised liige. Foto: Erakogu

Arena Tartu ehitamist propageeriv seltskond väärib tunnustust mõttejulguse ning tugeva turundustöö eest. Ometi ei muuda see olematuks tõsiasja, et seda laadi megaprojekti elluviimine tähendaks Tartu-suuruses linnas selget riski.

Tahan hakatuseks Arena Tartu suurhalli idee taga olevat seltskonda siiralt tunnustada selle eest, et nad oskavad suurelt mõelda ning samal ajal oma ideid professionaalselt avalikkusele müüa. Võimalik, et palju jutuainet pakkunud suurhalli oleks Tartule tõepoolest vaja. Aga see saaks olla mõeldav üksnes eraalgatusena, mitte linnakodanike taskust kinnimakstud projektina.

Tartus pole uusi ja suuri mõtteid kunagi üleliia palju olnud. Ses mõttes on Arena Tartu nimelise halli idee väärt kaalumist. Küll aga on mind algusest peale teinud ettevaatlikuks projekti eestvedajate soov näidata potentsiaalset arendust kui keskset lahendust, mis võiks aidata Tartu igas mõttes käima tõmmata. 

Suuremat sorti spordi- ja kontserdisaal võiks Tartus vajalik olla, aga ma ei riskiks linna vähest raha panustada mistahes üksikusse projekti lootuses, et see osutub päästvaks kuldmunaks.

Tartus on koos tagamaaga paraku vaid veidi üle 100 000 elaniku, mis seab suurhalli külastajate arvule ja tasuvusele väga selged piirid. Isegi Tartust suuremas, kuid Euroopa mastaabis siiski üsna väikeses Tallinnas pole Saku suurhall näidanud kuigi kõrget lendu.

Cambridge’i ülikooli kirjastus ilmutas 2003. aastal esmatrüki Bent Flyvbjergi koostatud ülevaatest «Megaprojektid ja risk», milles analüüsiti üle maailma sadu ambitsioonikaid ehitusprojekte, mille ühisnimetajad olid paraku arendajate ülehinnatud positiivsed mõjud majandusele ja alahinnatud keskkonnakahjud. 

Ma ei tea, kas Arena Tartu plaani tohib megaprojektiks tituleerida, aga nimetatud raamatus välja toodud järeldused alates ehituskulude alahindamisest ja lõpetades tulevase nõudluse ülehindamisega annavad igal juhul mõtteainet.

Arena idee toetajad on korduvalt esitanud positiivse võrdleva näitena Stockholmis asuvat Globeni halli ja mitmeid teisi tuntud komplekse, mida saab kohandada eri spordialade, kontsertide ja muu meelelahutuse tarbeks. 

Tartus on koos tagamaaga paraku vaid veidi üle 100 000 elaniku, mis seab sellise halli külastajate arvule ja tasuvusele väga selged piirid. Isegi Tartust suuremas, kuid Euroopa mastaabis siiski üsna väikeses Tallinnas pole Saku suurhall näidanud kuigi kõrget lendu.

Meenutagem: 16 aastat tagasi suure hurraaga avatud Saku suurhalli puhul kasutati Eesti oludes küllalt uudset finantseerimisskeemi, kus algul oli halli suuromanik koguni selle rajanud ehitusettevõte ning kus iga huviline sai endale looži või tooli ostmisega projektile õla alla panna. Saku suurhalli omanikfirma käis mõne aasta eest pankrotist läbi, mille tulemusena kandsid Tallinna linn ja Eesti riik väikeosanikena kokku üle poole miljoni euro kahju.

Tartu linnavalitsuse selle aasta investeeringute maht on 40 miljonit eurot. See pole paraku vaba raha, mille kulutamiseks tikutulega ideid otsitaks. Selle eest tuleb ehitada uusi lasteaedu, remontida lagunevaid koole, korras hoida tänavaid ning muud hädavajalikku taristut.

Arena halli hinna suurusjärguks pakuti kahe eskiisi näitel 30–45 miljonit eurot. Oletagem optimistlikult, et leitakse filantroobist erainvestor, kes paneb välja umbes poole Arena ehitusmaksumusest. Ometi näeb Arena müügimeeskond ette, et kaasosanikeks oleks ikkagi riik ja linn ning oluline osa investeeringust peab tulema Euroopa Liidu fondidest.

Eurorahadega on kõige lihtsam: need võib tõenäoliselt kohe unustada. Euroopa Liidu rikkamate riikide maksumaksjad on tõesti nõus vaesemaid liikmeid ja liikmekandidaate toetama, kuid toetusel on selge reeglistik. Eesti on juba üsna pikalt nautinud märkimisväärset abi, aga lõpusirgel olev 2014–2020 abirahade periood jääb meile praeguses mastaabis viimaseks. 

Meenutagem, et Euroopa Liidu ukse taga on uued ja märksa vaesemad maad ootamas. Riigi iseseisvat suurt investeeringut, mis pole lihtsalt ettevõtluse arendamise sihtasutuse (EAS) kaudu antav euroabi, ühele Tartu hoonele ei kujuta ma hästi ette.

Seega jääbki üle vaid Tartu linna enda rahakott. Seal aga pole vaba raha üle kümne miljoni euroseks väljaminekuks Arena tarvis. Jah, usaldusväärse ja hea äriplaaniga erainvestorile saab ja peab linn abikäe ulatama, aidates vajaduse korral näiteks maatüki tasuta eraldamisega, kommunikatsiooniühenduste väljaehitamisega ja lubades tasuvuse tagamiseks kõrvaläri kaupluse või hotellina.

Kui linnal oleks tõesti ehitatud piisav arv lasteaedasid, kui kõik praegu kesises seisus olevad koolid oleks korrastatud, Sõpruse sild remonditud ja siiski kümme miljonit üle, siis soovitaksin naljaga pooleks linnal pigem osta Saab 340 või Jetstream 41 propellerlennuk, et see Tallinna ja Riia liinile lennuhuvilisi teenindama panna. 

Kvalitatiivselt parem ühendus muu maailmaga aitaks meile ehk väiksema kulutuse ja riskiga tasuvaid töökohti ning raha tuua, kui uuele spordi- ja kontserdisaalile panustamine.

Kommentaarid (3)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles