/nginx/o/2017/06/18/6795943t1h8dad.jpg)
Tüdrukud on kohal, sätitud soengud peas ja heledad suverõivad seljas. Naer ja lobisemine ei lakka hetkekski ning miks peakski.
«Me oleme ju noored,» hõiskavad nad. On koolilõpuaeg.
Visolde on ikka Soti, Gerta on Gepe ja Harda on Karu. Aga kohal on ka Luule ja Maret ja Laine, kuna mitte igaühel ei olnud õnne kooliajal hüüdnime saada.
Loomulikult istub seal Todi, nende kallis klassijuhataja ja saksa keele õpetaja, ning see kõik olnuks kui eile. Aga ei ole.
Tüdrukute sünniaasta on 1928 või 1929 ning tänavu juunis möödub nende koolilõpupäevast seitsekümmend aastat.
Felita Viikna märgib, et kõige väärtuslikum hinne, mille õpilased talle on pannud, on kõige õiglasem õpetaja!
Klassijuhataja, keda tüdrukud aastaid Todiks on kutsunud, pole keegi muu kui Felita Agata Viikna ning tema saab tänavu augustis 103! Kool, mis on neid terve elu sidunud, kandis 1947. aastal Tartu 3. keskkooli nime ning oli Tartu tütarlaste gümnaasiumi järglane.
Gerta Utt on terve elu raamatupidaja tööd teinud. Temale arvud meeldivad ja ta mäletab täpselt, et neil oli klassis 28 tüdrukut ning aktus leidis aset 25. juunil.
Luule Selg, kes on töötanud kehalise kasvatuse õpetajana, mäletab jälle seda, et temal oli peol seljas ema vanast kleidist ümber tehtud kirju kleit, mis peo käigus rebenes. Tal tuli minna seda koju ümber vahetama ning ta sai ema käest kõvasti riielda, kuna ema arvas, et tüdruk on kuskil põõsaid pidi hullanud.
Kleidiriie kärises aga rabeduse pärast, sest nagu välja tuli, oli see kleit kõigepealt olnud mitte ema, vaid hoopis vanaema oma.
Tartus lastearstina töötanud Maret Arro ja bioloog Visolde Puusepp püüavad meenutada, kas nende koolilõpupeo ajal oli ka pikk laud, mille taga söödi. Oli jah. Pidu ise oli selline, kus lauldi ja mängiti pilli, kuna kooliajal tehti palju isetegevust ning tüdrukutel oli oma orkester.
Harda Liibeon, kellest hiljem sai muusikaõpetaja, ütleb et tema pinginaaber oli Virve Murumaa-Vääri, kes nüüd on juba surnud, aga kelle viiuliklassid said omal ajal Tartus väga tuntuks. Harda usub, et koolilõpupeol võis ta klaveriga saata mõnd oma pinginaabri Virve viiulipala küll.
Kui tavalistele koolipidudele lasti mõnikord Treffneri poisse, siis lõpupeole neid ei lubatud. «Aga noored meesõpetajad ikka tantsitasid meid,» märgib Luule Selg.
«Olenevalt keda,» torkab Laine Pärn.
Laine läks pärast keskkooli ajalugu õppima ning temastki sai pedagoog. Kooliajal oli ta hea deklameerija ning sel kokkutulekul loeb ta ette luuletuse, mida nimetab kooli hümniks.
Hümn sündinud siis, kui neil oli keskkoolist möödas 30 aastat. Nüüd on möödas 70, ning Laine meelest sobib seda hümni veel kord meenutada, mis sest, et keegi ei mäleta, kes on sõnade autor.
Lauluread jutustavad aastatest ja igavesti noorest südamest ning selle lõpusalm soovib klassijuhatajale reipust.
Reipust Felita Viiknal jätkub ka nüüd, varsti 103-aastasena.
Kui tüdrukutelt küsida, milline õpetaja oli Felita Viikna, vastab üks: «Range.» Teine parandab: «Väärikalt range.» Kolmas lisab: «Sõbralikult range!» Kõik naeravad.
Felita Viikna märgib, et kõige väärtuslikum hinne, mille õpilased talle on pannud, on kõige õiglasem õpetaja!
«Üks minu põhimõte oli, et õpilane peab igas tunnis targemaks saama. Kui laps lobiseb või aknast välja vaatab, siis ta ju ei saa,» räägib ta.
Felita Viikna 1947. aastal lõpetanud klass hakkas igal aastal koos käima pärast seda, kui nende keskkooli lõpust oli möödas 25 aastat. Nad on seda väsimatult teinud 45 aastat ning üheltki kokkutulekult ei ole õpetaja puudunud.
Küsimuse peale, kas juba kooliajal oli näha, et see on üks eriline klassitäis tüdrukuid, vastab õpetaja: «Teate, siis oli haridus hinnas ja igaüks tahtis edasi õppida. Ma olin kindel, et mu tüdrukud seda väga püüavad.»
Tartu tütarlaste gümnaasium, kelle järglane tolleaegne 3. keskkool oli, asus algselt krahvinna von Stackelbergi aadlielamus nüüdse Riia ja Kalevi tänava nurgal, kohas, kus praegu paikneb kohtumaja. Aga see ajalooline hoone kannatas sõjas palju ja hävis.
Suur osa Tartu 3. keskkooli õpilaste kooliaastaist jäi aega, mil õppeasutusel oma hoonet ei olnudki. Nad õppisid kas Salme tänava majas, mis on tuntud Õpetajate Seminarina või käisid vahetuste kaupa tundides linna 2. keskkoolis, mis nüüd on Miina Härma gümnaasium.
Hoolimata sõjast ja vaestest aegadest pärast sõda, kus koolivihikuna tuli tarvitusele võtta ka vanu tśekiraamatuid, hoolimata rõiva- ja jalatsipuudusest ning sageli tühjast kõhust, kasvatati selles koolis kõrge moraaliga ja väga suurte teadmistega tüdrukuid, kes kõik kellegiks saada tahtsid ning kes tänagi veel leiavad, et see aeg oli nende elu kõige ilusam aeg.