:format(webp)/nginx/o/2017/06/18/6795893t1h2c4f.jpg)
Anita Vreimann oli tänavu Forseliuse koolis ainus üheksandik, kes tegi füüsika lõpueksamit. Selle eest saadud hinne polnud talle üldse oluline, vaid mõistmine, kuidas füüsikatunnis õpitut päris elus kasutada.
Tal oli õnn, et just tema põhikooli viimasel aastal sai Forseliuse kool ettepaneku teha Ahhaa teaduskeskusega koostööd, nii et õpetajad saavad keskuse õpitubades korraldatavaid katseid teha ka koolitunnis.
See, et Ahhaa keskus võiks oma aastatega kogunenud teadmisi koolisüsteemiga jagada, on keskuse juhi Andres Juure sõnul juba väga vana mõte. Aasta tagasi istus Juur lõpuks maha Forseliuse kooli loodusteaduste õpetajatega ning Tartu ülikooli teadlastega.
Koos seati eesmärgiks proovida esmalt ühes koolis, kuidas õpetada näiteks füüsikat, keemiat ja bioloogiat nii, et õpitulemused oleksid vähemalt sama head kui seni, ent laste soov neid aineid õppida kasvaks märgatavalt.
«Meil on vedanud, et koostöös Ahhaa ja ülikooliga oleme saanud väga huvitavaid asju teha,» rääkis Forseliuse kooli bioloogiaõpetaja Ester Ojavee.
Talle meenus esimese näitena käik õlletehasesse, misjärel lapsed hakkasid limonaadimaksu temaatikat uurima ammu enne, kui see teema üle riigi kuumaks läks.
Nad mõõtsid erinevates limonaadisortides suhkru ja süsihappegaasi hulka ja uurisid nendes sisaldunud e-aineid.
Üheskoos mõeldi, kas kokakoolat, mille ühte pudelisse on pandud kaheksa tükki suhkrut, saaks ka kuidagi vähem tervist kahjustavalt juua, näiteks kõrrega, et hambad magusa joogiga nii palju kokku ei puutuks.
Füüsika- ja matemaatikaõpetaja Peeter Jõeloo andis aga lastele kätte kilekotikesed, milles olid takistid, väikesed leedpirnid, fotosilm ja hulga muid pisikesi vidinaid, millest tuli õpilastel ise valmistada anduriga öölamp.
/nginx/o/2017/06/18/6795895t1h08ac.jpg)
Anita Vreimann meenutas, kuidas ta oma rühmakaaslastega seda öölampi hoolega kokku tinutas, kuni lamp korraks põlemagi läks, ent siis läbi kärssas.
«Aga mis siis, nüüd saan selle alati uuesti teha, kui on tahtmist,» sai ta esimese hooga tekkinud kurbusest üle.
«Mulle meeldib aru saada, kuidas asjad toimivad, mitte teadmatuses olla,» rääkis Anita Vreimann sellest, miks ta eelistab praktilist õppimist kuivale arvutamisele. Ta meenutas ka bioloogiatundi, kus õpilased uurisid kanakoiva peal kana lihaseid ja kõõluseid.
«Ahhaalik õpe on õpetajale üsnagi koormav, aga tulemus on seda väärt,» tõdes Peeter Jõeloo. «Vahepeal oli mul tunnis ikka selg higine, sest kogu aeg pidi rühmade vahel juhendama, järgmine tund tuleb peale, asjad vaja kokku panna. Siis pühid otsa eest higi ära ja lähed järgmise klassiga edasi.»
Ester Ojavee hindas lõppenud õppeaastal väga seda, et sai õpetajana Ahhaas väga paljusid ülesandeid ise omal käel läbi proovida, enne kui need õpilastele katsetada andis.
Näiteks klassis aknalaual mobiiltelefoni laadimiseks mõeldud päikesepaneeli ehitamisel pidi ta tunnistama, et teoorias võib õpetaja ju tugev olla, ent temalgi ei pruugi kõik alati nii hästi õnnestuda, kui ise loodaks.
«Esimese aasta lõpuks, kui õpetajad olid oma edulugusid jaganud, saime aru, et see ongi suund, kuhu poole liikuda,» oli Andres Juur rahulolev. Tasuks selle aasta eest andis Ahhaa aga Forseliuse kooli õpetajatele kõik aastate jooksul kogunenud õppematerjalid, mida keskus töötubades kasutab.
Nüüd on õpetajate ülesanne uurida, kuidas neid materjale koolitunnis kasutada saaks.
Ülikooli teadlased vaatavad üle, kas need on ka metoodiliselt korrektsed.
Selle tulemusena peaks sündima mahukas kogumik, mida kõik Eesti koolide õpetajad aasta-paari pärast oma tundides kasutada võiksid.
Juur lisas, et võtab mütsi maha Eesti õpetajate ees, kes teevad praegugi huvitavaid füüsika-, keemia- ja bioloogiatunde, ehkki neil on selleks väga vähe abimaterjale. «Erinevalt Soomest, kus õpetajatel on kättesaadavad tugimaterjalid nii lihtsa tunni läbiviimiseks kui ka huvitavate katsete tegemiseks,» lisas ta.
/nginx/o/2015/09/09/4468987t1hc3de.jpg)