Näitlejad kaardistavad joostes Tartut

Jaan Olmaru
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nädalas jooksevad näitlejad Riho Kütsar (vasakult, 194 cm, 106 kg), Leino Rei (199 cm, 97 kg) ja Tanel Jonas (190 cm, 95 kg) 30–40 kilomeetrit. Tavaliselt jääb trenn pealelõunasesse aega, kui proov on lõppenud. Jooksumehi võib kohata ka Raadi mõisa kõrval kulgeval rattateel.
Nädalas jooksevad näitlejad Riho Kütsar (vasakult, 194 cm, 106 kg), Leino Rei (199 cm, 97 kg) ja Tanel Jonas (190 cm, 95 kg) 30–40 kilomeetrit. Tavaliselt jääb trenn pealelõunasesse aega, kui proov on lõppenud. Jooksumehi võib kohata ka Raadi mõisa kõrval kulgeval rattateel. Foto: Margus Ansu

Las Riks räägib oma tulemise loo ära, pakub näitleja Leino Rei ning vaatab muigega Riho Kütsari otsa. «Ei no mis seal oli,» alustab Kütsar tagasihoidlikult. «Toitumist jälgides võtsin 30 kilo alla. Suitsetamise olin juba enne seda maha jätnud ja jooksmine aitas lihtsalt kaalu hoida.»  


Koksvere jooksuklubi kuulsusrikas ajalugu ulatub paari aasta taha, kui näitlejad Leino Rei (39), Riho Kütsar (40) ja Tanel Jonas (30) otsustasid hakata kolmekesi koos jooksmas käima. «Ma olin selline priskete põskedega poiss...» alustab Jonas oma meenutust, «... kelle näost oli küsimatagi näha, et talle meeldib sealihasoust kartulitega,» lõpetab Kütsar kolleegi lause.

Enne klubi moodustamist jooksid mehed kõik omaette. Jonas elas siis kesklinnas ning jooksis Toomemäel ja Emajõe ääres. Kütsar tegi Annelinnas ringe ning Rei silkas Tamme staadionil ja Karlovas. «Me töötasime sektsioonides,» täpsustab Rei ning lisab, et kolme peale on neil kogu Tartu ära kaardistatud. «Täiesti uskumatult mõnusaid ringe annab välja mõelda,» noogutab Kütsar kaasa.

Närvisüsteemile sobiv

Miks valisid mehed jooksmise? «No see võib-olla sobis närvisüsteemiga rohkem. Eks me nügisime enne natuke kossu ka, aga see läks liiga närviliseks. Naljakas, kui neljakümnesed ja vanemad mehed hakkavad palliplatsil üksteise peale karjuma. Jooksus saad rahulikult omas tempos kulgeda ja juttu rääkida,» põhjendab Kütsar.    

Esialgsed katsetused olid arglikud. Viis kilomeetrit joosti 45 minutiga. Siis katsetati tunnijooksu. Seejärel pandi eesmärgiks joosta 10 kilomeetrit tunniga. Kolmiku esimene suurvõistlus oli aga poolmaraton (21 km – toim) Kütsari maakodus Viljandimaal Koksveres. «See oli meie enda kontrollvõistlus. Ei tahtnud ju kohe mingile rahvaspordiüritusele minna,» meenutab Jonas.  

Kuigi osalejaid rohkem polnud, valmistuti võistluseks tõsiselt. Päev varem oli Kütsar mõõtnud hoolikalt välja kaks 10,5-kilomeetrist ringi ning nädal varem jooksid mehed Raja tänava pargi laasturajal 15 kilomeetrit.

«Tunne oli hea ja võimu palju. Ütlesin meestele, et mis see kuus kilti veel on. Teeme ära ja ongi poolmaraton joostud. Aga teised ütlesid, et ei ole vaja. Teeme nädala pärast,» meenutab Jonas.

Koksvere jooksuklubi oli sündinud.

Püksid kodus

Lõpuks jõudis kätte 22. mai 2009. Koksverre kohale jõudes selgus, et suures stardipalavikus oli Rei unustanud Tartusse maha oma püksid. «Elu esimene kõige tähtsam võistlus ja pükse pole. Õnneks olid Tanelil kahed kaasas ja ma jooksin tema pükstes selle läbi,» meenutab Rei, kes erinevalt Kütsarist ja Jonasest on ainukesena noorena tõsisemalt sportinud.

Koksvere jooksu võitis Kütsar, Rei ja Jonas lõpetasid käsikäes. Kuigi mehed kinnitavad korduvalt, et omavahelist konkureerimist pole, tunnistab Jonas ausalt, et «kui Riks (Riho Kütsar – toim) pani esimese Koksvere poolmaratoni pikalt kinni, oli mul küll järgmisel aastal Tartu jooksumaratonile minnes eesmärk temaga vähemalt võrdselt joosta».

«Ja jooksumaratonil ma saingi... Leins (Leino Rei – toim) keris hullu tempot. Kõik kilomeetrid alla kuue minuti. Hüüdis aina kildi aegu: 5.20, 5.30, 5.34, 5.26. 15 kildi peal oli minuga kõik ja kutid läksid eest ära. Roomasin lõpuni ja lõpetasin neist 10 minutit hiljem,» meenutab Kütsar, kes pani peale jooksu klubikaaslasele uue nime – Leino «Tartu jooksumaratonil me ei jookse ühtegi kilomeetrit üle kuue minuti» Rei.        

Peale Tartu jooksumaratoni hakkas meeste peas küpsema plaan osaleda sügisel Tallinna täispikal maratonil. «See on ikka nii, et vahetult peale jooksu lõppu või viimastel kilomeetritel siunad ennast maa põhja ja lubad, et enam kunagi ei jookse, aga tund aega hiljem juba mõtled, et miks mitte,» räägib Rei. «Kui anti teada, et Tallinnas korraldatakse esimene rahvusvaheline maraton, siis tekkis kohe mõte, et oleks lahe seal startida,» lisab Jonas.

Ja nii see läkski, et eelmise aasta septembris seisid Koksvere jooksuklubi liikmed Tallinna maratoni stardis. «Võtsime alguses nii aeglase tempo, et meie taga oli veel vaid kolm inimest,» meenutab Rei. 10 kilomeetri peal kippus aga Jonase pulss siiski liiga kõrgeks minema ning ta võttis tempo alla ja jäi teistest maha. «Üksinda oli ikka väga raske.»

Kütsar ja Rei lõpetasid ajaga 4.53, Jonasel kulus maratoni läbimiseks 5.07.  

Pool aastat hiljem meenutavad mehed oma esimest maratonikogemust muheldes. «Vään­­lesime muru peal ikka üle poole tunni, enne kui uuesti liikuma saime,» lausub Kütsar. «See oli ikka üsna koomiline vaatepilt, kui pärast mööda vanalinna läksime. Jäin vahepeal maha ja vaatasin teisi. Need olid nagu kaks koperdavat dressides ätti.»

«See üksteise selja tagant vaatamine on üldse naljakas. Et kuidas keegi jookseb. Jääd tossupaelu siduma ja siis vaatad, et see ei ole võimalik. Igaühel on oma stiil. Siis jooksed järele ja kommenteerid,» lausub Jonas.

Hing ihkab jooksma

Varsti peale Tallinna maratoni helistas meestele Tiit Palu (Endla teatri pealavastaja – toim), kes jooksis maratoni läbi kolme ja poole tunniga ning pakkus, et võiks minna ka Riia maratonile. «Ja me olime kohe valmis minema,» lausub Rei ega usu nüüd ise ka, et neil sel hetkel nii palju entusiasmi oli.

Kui kaua Koksvere jooksuklubi veel tegutseb, ei julge mehed pakkuda. «Leinsilt ma kuulsin see kevad mingit avaldust, et ah ei tea, kas enam viitsib,» torkab Kütsar ja vaatab tungiva pilguga Reile silma. «Oli jah mingi moment. Ma ei taha küll välja hüüda, et jooksen, kuni suren,» tunnistab Rei. «Aga see ajab ilgelt närvi küll, kui kuuled, et teised on käinud see nädal juba kolm korda jooksmas.»   

«Oleme teisteski kolleegides huvi tekitanud,» lausub Kütsar ning pöördub uuesti Rei poole: «Maraton on lahe! Tule ikka!»

Tanel Jonase blogimõtteid Tallinna maratonist

• Eile ütles ema, et pojake, kui sa ikka tõesti ei jõua, siis jäta pooleli. Ka näiteks 28 km joosta on suur saavutus. Emade värk. Kindlasti tekitab oma laste füüsiliste piinade jälgimine ka endale tõsiseid vaevusi. Ja tegelikult on tal õigus – 28 km jooksmine on tõepoolest suur saavutus. Ainult mitte päeval, kui sa oled otsustanud joosta 42 km ja peaaegu 200 m...

• Umbes kümnendaks kilomeetriks olid Riks ja Leino umbes 300 meetrit eest ära, aga kuna mu pulss oli tavapärasest kõrgem, siis ei läinud nendega kaasa ja hoidsin oma tempot. Esiotsa sörkisin 5 tunni tempomeistriga ühte sammu, hiljem jäi tema koos grupiga maha, läksin omas tempos, tundsin ennast väga hästi ja oli hea meel, sest tundus, et lõpetan oma ajagraafikus. Esimese ringi lõpp tuli päris kergelt, kuigi Loskutovi ja kahe keenialase käest sain ringiga sisse...

• Ka teise ringi keskel oli enesetunne veel enam-vähem ok. Ainuke asi, mis häiris, oli järjest rohkem pähe kippuv mõte, et kurat, ikka jube pikk maa on veel joosta. Ja umbes kolmekümne teisel kilomeetril saabus «mentaalne haamer». Jalad olid väsinud, üksi oli nüri ja pärast tagasipööramist vaatasin ma Tallinna linna siluetti, nägin Oleviste kiriku torni, mis oli nii kuradi kaugel, ja ma teadsin, et selle kiriku juurest on finišini veel vähemalt 2 km. Minu peas käis mingi krõks ja ma läksin jooksult üle kõndimisele. Jumal tänatud, et katkestajate vedamiseks mõeldud buss peatus mu juures umbes 2 minutit hiljem. Kui ta oleks kohe peatunud, siis oleksin ma pooleli jätnud – nüüd olin suutnud ennast selle paari minutiga niipalju koguda, et hakkasin jälle jooksusamme tegema ja teatasin reipust teeseldes korraldaja-ametnikule, et minuga on kõik nii hästi, kui üldse olla saab...

• Igal juhul – ma ei hakka teile looma mingeid illusioone endast kui Rocky-taolisest tuhasttõusjast, kes sealtmaalt edasi 80ndate hiti «Push it to the limit» järgi reipalt eneses uusi jõuvarusid avastades lõpuni jooksis ja 40 minutit isiklikust ajagraafikust ette jõudis. Näkää. Sellest momendist kuni viimase 200 meetrini meenutasin ma ilmselt reumaatilist psühhopaati, kes on nõuks võtnud Tallinna linn õhku lasta. Nii olid mu silmad visalt läheneva linnasilueti külge kiindunud. Ja ta kuramus lähenes, kuigi üliaeglaselt. Vahepeal jooksin, vahepeal kõndisin...

• Üle joone astumine oli emotsionaalne. Silmad kippusid niiskeks ja klomp oli kurgus. Ikkagi esimene maraton ja ikkagi läbi, Jumal tänatud...

Allikas: maskeraad.blogspot.com

Tagasi üles