Imre Mürk: valimisliidud pole edu toonud

Tartu linnavolinik Imre Mürk. Foto: Sille Annuk

​Võitlus Kivisilla eest ja innustavad kõned innovatsiooni tähtsusest jäävad meenutama esimesi aastaid, mil Imre Mürk lõi Tartu volikogus kaasa. Nüüd võib tema jutust aimata pettumust.

Tulite Tartusse bussiga, kuidas on Tartu ja Tallinna vaheline ühendus?

Pole kõige parem. Rongiliiklus on aktiivseks läinud ja Tartule on rongiliiklus tähtis. Kuid kui päevase rongiga Tartusse jõuad, enamasti on ka kiire, siis esimene buss tuleb raudteejaama veerand tundi hiljem. Häirib passiivsus, et ei taheta kuidagi parandada raudteejaamast linna pääsemist.

Tallinnas on teie töö ja õpingud. Mis on Tartus peale linnavolikogu töö?

Tartus püüan doktoritööd kirjutada, sellega läheb veel aasta. Tehnikaülikoolis on ained ära võetud. Doktoritöö on globaalsetest väärtusahelatest ja innovatsioonipoliitikast, kuidas need omavahel ristuvad. 

Praegu on huvitav olukord, kus majanduspoliitikad on rahvusriikidepõhised, isegi Euroopa Liidus, aga ettevõtete tegevus on väärtusahelatepõhine. Suured kontsernid ja grupid, investeerimisloogika on viinud ettevõtluse globaalseks. 

Küsimus on, kuidas sellisel juhul väikeses piirkonnas tegutseda, kuidas näiteks riik saab oma maksuraha, kuidas saab mõjutada töökohtade jaotust. 

Näiteks Skandinaavias nähakse Eestit odava tööjõu maana, meie ise püüame end kehtestada tehnoloogiariigina. Lihtne see ei ole.

Volikogusse pääsesite valimisliidus Isamaaline Tartu Kodanik. Tänaseks olete seal ainus paberitega EKRE liige. Keda te volikogus lõpuks esindate?

Kindlasti ei esinda ma EKREt, need teemad pole omavahel kunagi ristunud. Esindan ikka neid valijaid, kes eelmisel korral valisid meie valimisliitu, kes andsid mandaadi Merle Jäägerile, Tõnis Lukasele ja mulle. 

Mandaat oli nõrk, kolm kohta volikogus. Selge, et sellega midagi olulist ära teha ei saa – pigem silma peal hoida kui suunata.

Aga jah, algul oli ambitsioon ka suunata ning uusi algatusi esile kutsuda. 

Tegelikult on volikogus ju kaks valimisliitu kokku kuue kohaga, kes said mandaadi teha asju teisti, kui erakonnad on teinud. 

Kui rääkida suurtest läbimurdelistest asjadest, siis me ikka ei ole neid saavutanud. Oleme ka võrdlemisi erinevad Vabakunnast. Nende ettepanekud on pigem tehnilist laadi või nad püüavad mõelda roheliselt, aga ka mitte lõpuni läbi. 

Parkimistasude tõstmine tekitas neis suurt vaimustust: tõstame tunni hinna kahe euro peale, siis autostumine väheneb. Tegelikult on linnas ikka vaja kaubandust ja konkurentsivõimet ka hoida. Turu käivegi langes seitse protsenti. Mina vaatan asju majanduse vaatenurgast, nemad vaatavad juriidikat ja keskkonda.

Samas, meiegi oleme ettepanekuid teinud, aga vastuseks on olnud pigem humoorikas üleolek.

Kui ei ole meiega koalitsioonis, siis räägi mida tahad?

No just.

Investeerime Emajõe kallastesse, aga suviti on kollane lipp väljas ja ujumine omal vastutusel. Teema oli päevakorral, vastus tuli, et Emajõgi voolab läbi mitme omavalitsuse, reostus ei tule Tartust ja polegi meie probleem.

Linna veebilehega on niisamuti. Pooled kodanikud vaatavad veebilehte telefonist või muust nutiseadmest. Tegime hanke, juhtisin tähelepanu, et veebikeskkond ei kohandu nutiseadmega hästi, aga sinna ongi see jäänud.

Opositsiooni ettepanekuid võetakse ilukirjandusena.

Kas see seletab, miks olete volikogus kohal käimist võtnud vabamalt ja olete üksnes revisjonikomisjoni liige?

Pärast mõningaid eelnõusid ja algatusi, mille järel sain aru, et ma ei ole opositsiooni liikmena mitte keegi, muutus volikogus olemine suhteliselt vähe innustavaks. Läksin volikogusse eeldusega, et saan oma teadmisi ja kompetentsi rakendada. Kui ettepanekud ei ole poliitilised ja puudutavad praktilist elukorraldust, siis vähemalt neid kuulatakse. 

Proovisin alguses sõnavõttude kaudu, arvasin, et viga on selles, et räägin liiga palju volikogusaalis. Proovisin otsesuhtlust. Tulemus oli sama.

Kas volikogutööst on nii villand, et rohkem ei kandideerigi?

Jah, mu ambitsioon oli suurem. Ei taha tiksuda niisama. Opositsioon on pandud tiksuma.

Riigikogu valimistel EKRE esinumbrina Tartus saite 1577 häält, mis oli rohkem linnapeast, kes tõsi, ei olnud esinumber. See võiks ju julgustada?

Asi on natuke keeruline. Igasugune poliitika on avaliku hüve loomise praktika. Selleks et häid lahendusi saada, on vaja head meeskonda. Seda head meeskonda ei ole lihtsalt. Midagi ei ole parata: kui head meeskonda pole, siis head poliitikat ei tee.

Tartu ei ole suutnud Lõuna-Eesti tühjenemist pidurdada. Inimesed ei jää Tartusse, vaid liiguvad siit edasi Tallinna.

Tartu rahvaarv on languses, eelarvet aitavad ilusad paista eurotoetused. Mida teie teeksite linnas teisti?

Tavalise kodaniku huvides võiks olla, et linn pingutab selle nimel, et igapäevased kulud oleksid võimalikult madalad. Veehind on juba üle kahe euro, kuigi investeeringud olid  mõttega, et suudaksime seda teenust kodanikele efektiivselt pakkuda. 

Linna igapäevast mänedžmenti tasuks tõsiselt reformida. On selge, et linna administratiivsüsteemi ei saa võtta ühe diagnoosiga, et kõik on kehvad, on väga pühendunud ja häid inimesi, aga ka neid, kes selgelt lasevad üle. See on küsimus linnapea ambitsioonist.

Millistest valdkondadest me räägime, et natukene selgem oleks?

Räägime majandusest, avalikest suhetest.

Mis need etteheited on?

Alustame veebilehe arendusest, mis käib üle kivide ja kändude. Või bussiliiklus. Või seesama Emajõe puhtus. Aga kui küsid, mida veel muuta, siis sünergiat ülikooliga tasuks küll otsida. Tartu ülikool on võimas arengu driver (juht – toim), ülikool on investeerinud rohkem kui linn viimase kümne aastaga.

Rektor ja linnapea ju suhtlevad. Milliseid abinõusid oleks vaja?

Võibolla peaks suhtlus käima ka praktilistel tasanditel.

Veel üks mõte puudutab kutsehariduskeskust. Kui tahame palga kasvu Tartus, siis see ei tule ju turismist ega teenusesektorist. Täitumus võib paraneda, aga hotelliteenindaja palk sellest ei muutu.

Head töökohad tulevad ikka tööstusest, sobib nii Meteci kui ka Lemeksi näide. Oleks vaja rohkem pingutada tööstusega soetud investeeringute nimel. Kutsehariduskeskuse peamine partner nende veebilehe järgi on töötukassa. Ehk oleks pidanud otsima mõne strateegilise partneri tööstusettevõtete hulgast. Tehnikaülikoolil näiteks on suhted ettevõtetega.

Muidugi ei ole üht hõbekuuli asja lahendamiseks.

Elanikkond on languses ja Tartu ei ole suutnud Lõuna-Eesti tühjenemist pidurdada. Inimesed ei jää Tartusse, vaid liiguvad siit edasi Tallinna.

Et näiteks Rimi otsib Tartus töötajaid tikutulega taga, näitab selgelt, et inimesed ei ole nõus 500–600 euro eest töötama, Eesti keskmine palk on juba Umbes 1100 eurot.

Kuidas saaks linn aidata kaasa tõusule selles väärtusahelas. Tavaline vastus on elukeskkonna parandamise kaudu. Aga kuidas veel?

Üht võimalust näen. Riigihangete seadus lubab juhul, kui on teadus- ja arendushange, teha seda regionaalselt suunatult. Näiteks kui suudaksime öelda, et meie koolitoiduhange on osa keskkonnaarendusprojektist, siis meil on õigus hankida ökotoitu 60 kilomeetri raadiuses. Keegi seda keelata ei või. Arendustegevus on lai mõiste.

Ehituses võib ka ju proovida nutilahendusi rohkem kasutada. Lõpuks peaks kohalike ettevõtetega suhtlema ja esitama küsimusi, kuidas linn saaks hangetega neile kasulik olla.

Huvitav on ehk see, et 1990. aastate ettevõtjate põlvkond tuli Reformierakonnaga kaasa, kuid järgmine põlvkond, kasvõi Webmedia ja Regio inimesed, ei ole tulnud linna arengu mõtestamisega kaasa. Asjalikumad inimesed sellist tühja juttu väga ei talu. Kui satuvad erakonna Tartu piirkonnas seltskonda, kus jutt on nii tume, et päike jätab varsti tõusmata, siis see neid ei motiveeri. Neil ei olegi kellegi ümber koonduda.

Kui noored ambitsioonikad ettevõtjad moodustaks oma valimisliidu, siis see võibolla muudaks midagi.

CV

• Sündinud 28.06. 1977.
• Volikogus valimisliidu Isamaaline Tartu Kodanik esindaja, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liige 2015. aasta märtsist. 
• Kuulub volikogu revisjonikomisjoni.
• Tallinna tehnikaülikooli doktorant.