Oma koduleheküljel iseloomustab 2006. aastal avatud jalgpalliklubi FC Santos ennast kui «kiiresti arenev Lõuna-Eesti suurim jalgpalliklubi /…/ [millel] on kaks suunda: [laste]tervise- ja tippsport». Pole kahtlustki, et need on üllad ja järgimist väärivad eesmärgid, mis aitavad Tartu ja Lõuna-Eesti lapsi spordipisikuga nakatada.
Klubi edust räägib ainuüksi klubis treenivate 3–14-aastaste laste arv: neid on 800 ja uute liikmete värbamise kampaania käib kodulehel ka praegu. Klubi rahaline käekäik sõltub laste arvust ning see on jalgpalli üks osa.
Traktor paksul jääl
Treeningute kõrval on Santose teine ja üha kasvav töösuund olnud noorteturniiride korraldamine Lõuna-Eestis ja nüüdseks ollakse sel alal laienetud ka Põhja-Eestisse. Aasta-aastalt on klubi enda korraldatud turniiride hulk kasvanud ja üha rohkem on hakatud kutsuma klubisid välismaalt.
Üks suurimaid Santose korraldatavaid rahvusvahelisi turniire on igakevadine Tartu Cup aprilli alguse kahel nädalavahetusel reedest pühapäevani. Turniiri esimene osa lõppes läinud nädalal ja kokku mängis seal 38 võistkonda.
Võistluspaikadeks olid Annelinna, Tamme staadioni ja Reiniku gümnaasiumi kunstmuruväljakud. Linnale alluva sihtasutuse Tartu Sport hooldatavatel väljakutel peetud võistlused kulgesid enamasti plaanipäraselt, kaos valitses aga kõige nooremate turniiril (2002. aastal sündinud poisid) Reiniku gümnaasiumi kunstmuruväljakul.
Kuna Reiniku gümnaasiumi kunstmuruväljakust sai talv võitu, siis laiutas 1. aprilli hommikul seal, kus juba kell 14 pidid algama kahel väljakul mängud, veel paks jää. Platsi olukorda teades pole Reiniku gümnaasium sõlminud ühtegi staadioni väljarentimise lepingut. Santosel oli aga juba aasta varem teada, et võistlused algavad 1. aprillil. Nii oli platsi korrashoid Santose vastutada.
Klubi ärkas alles sama päeva hommikul, mis näitab väga suurt hoolimatust turniiri korraldamises. Toodi kohale traktor, mis lõhkus halastamatult kunstmuruväljakul jääd ja väljakut ennast ajal, mil mängud pidanuksid olema juba alanud. Staadionile kutsutud peakorraldaja Hillar Otto märkis vaid, et ikka juhtub.
Tartu, Tallinna, Pärnu, Läti, Venemaa ja Leedu tiimide end spetsiaalselt lapse staadionile toomiseks töölt lahti võtnud vanemad tulevad võistlustele ja pole selge, kuidas, kus ja millal võistlused toimuvad!? Santosel puudus igasugune lugupidamine turniirile sõitnud laste ja nende vanemate vastu.
Pallimäng uneajani
Platsilt alguse saanud kaos võistluste ajas ja kohtades jätkus kuni pühapäevase finaalini välja. Lõpuks sai enam-vähem mängukorda vaid üks pool Reiniku staadionist (teise poole staadioni puhastamist peeti liiga kulukaks?). Seetõttu venis võistluskava 1. aprillil kaheksa-aastaste poiste uneajani ja laupäeval peaaegu sama kaua.
Kas tõesti pole midagi korrast ära, kui viimane võistlusmäng algab reedel kell 21.30 ja lõpeb 22.10?
Vabandamise vaeva Santoses keegi ette ei võtnud, teise ja kolmanda koha medalite kätteandmisel (mitte autasustamisel!) Santose treener siiski mainis, et ilma ei saa klubi teha. Ilma aga süüdistada ei saagi, sest ekstreemseid ilmaolusid tervel eelnenud nädalal polnud.
Kaose põhjustas Santose suutmatus võistlust korralikult ette valmistada ja läbi viia. Eriti häbi oli väliskülaliste ning Tallinnast ja Pärnust saabunute ees. Tartu ja meie jalgpalli maine sai tugevasti (loodetavasti mitte jäädavalt) kahjustada.
Olles ise lapsevanemana osalenud paljudel Santose korraldatud turniiridel, võin kinnitada, et vajakajäämisi on olnud peaaegu igal võistlusel. Kõikjalt paistab välja selge püüd kokku hoida, et mitte öelda kohaletulnud tiimide pealt koonerdada. Ime, et veel medaleidki jagatakse.
Santos saab linnalt Tartu Cupi korraldamiseks 1150 eurot toetust (staadionide rent ja kohtunike tasud), staadionide rentimisel lasteturniiridele on veel lisasoodustus. Tartu Cupil aga ei leitud sellekski võimalust, et auti löödud palli tooks kolmemeetriste lumehunnikute tagant tagasi mõni korraldaja-pallipoiss.
Kuhu kulub raha?
Sõnatuks teeb ka osavõtumaks 150 eurot meeskonna kohta (võistkonnas 10–14 mängijat), mille eest lapsed ei saa mitte midagi.
Auhindu ei ole parimatele mängijatele (ründaja, kaitsja, väravavaht) ega kuulutata välja ka muid tiitleid (nt parim meeskond, fair play jms), pole korralikku autasustamist, mis ühe normaalse rahvusvahelise võistluse juurde peaks käima. Isegi tasuta limonaadi andmist lastele on peetud liiga kulukaks.
Võimalik, et just seepärast leiti nii eelmisel aastal kui ka tänavu, et võistlustele pole vaja välikäimlat rentida.
Riia treeneri sõnul on neil mängudest osavõtu maks 30 eurot ja selle eest saavad poisid mängida Riia olümpiastaadionil. Kas meil on staadionide rendihinnad tõesti nii kõrged ja raha kulub sinna?
Lihtne arvutus näitab, et 38 meeskonna pealt sai Santos ligi 5700 eurot (90 000 krooni) Tartu Cupi esimese poole eest. Mujalt turniirile tulnud mingeid soodustusi ei saanud ja pidid ise katma kõik oma kulud (sõit, ööbimine, osalustasu). Eesolev nädalavahetus tõotab samasugust sissetulekut.
Vägisi jääb mulje (ma loodan väga, et see on petlik), et võistluste rohkus ja suureks aetud väga erineva tasemega võistkondade kutsumine Santose turniiridele ei lähtu niivõrd soovist korraldada lastele väärikaid võistlusi, kuivõrd puhtalt rahateenimise huvist.
Rahateenimise vastu ei saa üha kommertsialiseeruvas Eestis olla, küll aga peaks võistlustel esiplaanile seadma siiski laste huvid. Kui klubi suhtumine ei muutu, tuleks kaaluda Santoselt turniiride korraldamise õiguse äravõtmist.