Setu poiss kõndis käänulisel kooliteel

Stepan Karja neli raamatut, mille peategelane on setu poiss Paul Võsonurm. Kokku on neis 1876 lehekülge ja virna kõrgus esimese tagakaanest kuni värskeima esikaaneni on 15,5 cm. Foto: Raimu Hanson

Mida sai andekas ja edasipüüdlik setu poiss kaasa viletsast kodutalust Irboska lähedalt, kui lahkus õppima põllumajandustehnikumi? Peale tunnistuse, millel on kuupäev 16. juuni 1948, oli tal kaasa võtta ainult leivakannikas, lusikatäis võid ja 10 rubla. Ja harjumus kitsikusest hoolimata läbi ajada. Stepan Karja lopsakas jutustuses «Käbi ja känd» saab noor minategelane Paul Võsonurm kodunt kaugel võõraste hulgas hästi hakkama.

Paul meenutab selle äsja Ilmamaa kirjastusel ilmunud raamatu lõpus, et pusis hiljem veel ka Eesti põllumajandusakadeemias kaugõppes mitu aastat, kuni lõpuks «jooksis puntrasse». Aga nagu ta poistele oli ühel ööl rääkinud, ei tahtnudki ta agronoomi ametisse minna, sest talle meeldis olla kirjamees, või kui see ei tule välja, siis soovis ta leida tööd linnas suures raamatukogus.

Külaelu Petserimaal

Setu poisist ajalehe Edasi üheks nimekaimaks ajakirjanikuks kasvanud Stepan Karja on oma trükivärskes raamatus koolipoiss Pauli silmade läbi vaadanud 1940. aastate teise poole Petserimaa külaelu sellises kohas, mis praegu kuulub Venemaale – kusagil Pankjavitsa ümbruses või pisut edasi Irboska poole. Ise on ta pärit Rääptsova (Suurõ-Rääptsüvä) külast.

Juttu ongi keeruliste aegade käänulisest haridusteest ja aastatest koolis, mida pandi direktorina juhtima vene aktsendiga naisterahvas. Koolipoisid teevad ka keelatud tempe, nagu kolamine küüditatud pere talus ja kalapüük granaatidega.

Raskete aastate külaelu on järgmistele põlvedele kenasti paberile saanud. Omaette väärtus on setu rändkaupmehe tegevuse jäädvustamine. Nimelt teenis Pauli isa sellega perele leiba, sest raskemate talutööde tegemiseks oli ta tervis liiga vilets.

Andrus Peegel on raamatu kaanekujunduseks joonistanud lapse ja täiskasvanu käe teineteise pihus. Joonistus annab edasi südamlikku ja hoolivat, kuigi karedat suhet, kus vastastikku häid sõnu ei öeldud. Nii et see on õnnestunud kujundus.

Triloogia neli raamatut

Kujunduse teemat veidi laiemalt vaadates tekkis siinkirjutajal mõte, et kirjastus võinuks kunstnikule näidata kaht Stepan Karja eelmist raamatut.

«Eelkoolid» ilmus 2014 ning heidab väikeillimarliku pilgu setu küla ellu 1930. aastate lõpul ja 1940. aastate algul. Selle lõpulehekülgedel läheb Paul Võsonurm kooli. «Võõrad majas» tuli trükist 2015 ja jätkab poisi eluolu vaatlemist sellel ajal, kui külast käisid läbi võõrast keelt kõnelevad püssimehed.

Need kaks teost tulid lugejate ette ühtses kujunduses. Samas laadis kirjutatud «Käbi ja känd» võinuks välja näha vähemalt raamatuselja poolest nagu kaks eelmist. Sisuliselt triloogia ju.

Aga kui vaadata Stepan Karja kui kirjaniku loomingule veelgi laiemalt, tuleb teda mingil moel kõrvutada Olev Remsuga. Nimelt avaldas too kirjanik oma Supilinna-triloogia ju samuti nelja raamatuna. Ja sama lugu on Karjaga, sest nende nimetatud kolme eel ilmus tema «Prokrustese sängis», mille alguses läheb 19-aastane Paul Võsonurm aastal 1953 sõjaväkke.

Aga olgu, lugemisele kujundus olulist mõju ei avalda.

«Käbi ja känd» tuleb esitlusele 16. juunil kell 17 Tartu linnamuuseumis (Narva mnt 23). Stepan Karjat küsitleb Eesti kirjandusmuuseumi teadur Astrid Tuisk.