Arenevate linnade uus probleem: hoovide sillutamine suurendab üleujutuste ohtu

Tartu Kitsa tänava treppide kõrval pole uute büroohoonete valmimise järel enam murupinda, mis muist sajuveest endasse imaks. Seega tuleb suure vihma ajal vesi treppidest alla sellise hooga, et võtab endaga kaasa ka pinnast ja prahti, nagu juhtus pühapäevase vihmasaju ajal. Foto: Kaia Aalmann

Kuigi kliimamuutustega järjest sagenevad rajud vihmahood seavad linnatänavad üha suuremasse üleujutusohtu, aitavad uputuste tekkimisele kaasa ka inimesed ise. Kui järjest enam muruplatse asendatakse kivisillutisega, pole vihmaveel enam loomulikul teel kusagile imbuda.

Tartu veevärgi juhataja Toomas Kapp on aastaid iga suurema paduvihmahoo ajal linnas ringi sõitnud ja teab peast murekohti, kus vesi kipub kogunema, või nõlvu, kust suur veekogus alla püüab pääseda. Ent need probleemid aina süvenevad.

Kapp tõi näiteks Kitsa tänava trepid, kust on vihmasaju ajal alati vesi kosena alla voolanud. Ent nüüd on nende kõrvale ehitatud kaks suurt büroohoonet, sealhulgas ka Tartu Postimehe maja. Muruga kaetud nõlva, mis vett imaks, on jäänud palju vähemaks.

«Täna tuleb sealt kogu vesi otse sajuveekollektorisse, veel on palju väiksem võimalus vajuda,» sõnas Kapp. «Paha näide on ka Elleri kool, kus on terve õu kive täis laotud. Seal tuleb vesi otse Lossi tänavat pidi alla.»

Mida suurem ja tugevam on voolava vee hulk, seda rohkem võtab ta endaga kaasa pinnast, lehti, oksi, killustikku ja muud prahti, mis ka pühapäeval sajuveekaevude luuke ummistasid. Näiteks läinud aastal valminud Lydia hotelli ja Pirogovi platsi vahele rajatud treppide kõrvalt tuli pühepäevase vihmaga alla osa pinnast ja killustikku.

Pühapäeval rajas vihmavesi Pirogovi platsi kõrvale ehitatud treppide kõrvale ise tee, mida mööda nõlvast alla voolata, tuues endaga kaasa hulga killustikku. / Foto: Foto: Toomas Kapp

«See, et restkaevud olid pühapäeval väga paljudes kohtades umbes, on täiesti uus asi,» tõdes Kapp.

Parklaid juurde

On täiesti tavaline, et ka koduaias asendatakse järjest enam muruplatse kivisillutisega, et kuiva ja puhta jalaga porisel ajal tuppa pääseda või luua koht pere autodele. «Vesi ei imbu enam maasse, vaid voolab mööda kivipinda edasi, nii et kohe tekib probleem tänaval, naabri kinnistul või kusagil mujal,» rääkis Kapp.

Kuna tugevaid vihmasadusid on tulevikus järjest enam ning ka kruntidele kõvakatte panek süveneb, tuleb Kapi sõnul jõuliselt tegeleda sellega, et hoove ei laotaks kive täis. «Ilmselt peab terve linnatänavate ja kinnistute projekteerimine muutuma,» lisas ta.

Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus sõnas, et hoovide sillutamise probleem on ka linna vaatenurgast tõesti tõsine ning uues üldplaneeringus on pandud suur rõhk sellele, et kinnistutel oleks rohkem haljastust.

Arjuse sõnul on üldreegel, et hoovis peab haljasala olema vähemalt sama suur kui kõvakattega pind. Samas möönis ta, et näiteks miljööaladel, kus asustus on tihe ning tuleb lahendada ka hoovides parkimise probleem, on sellest reeglist väga keeruline kinni pidada.

Heale tahtele lootes

Ent isegi kui Tartu linn üldplaneeringus haljastuse säilimisele rõhku paneb, on ehitusseadustik siin linnale takistuseks: pole ühtegi seadusepügalat, mille alusel saaks kinnistu omanikelt nõuda haljasala säilitamist.

Seega, kui majaomanikul on poriste jalgadega tuppa astumisest kõrini ja ta otsustab oma hoovi kiviparketiga katta, pole tal mingit kohustust selleks linnalt luba küsida. Kuid kui majaomanik peaks samal ajal ka oma elamut renoveerima ja taotleb linnalt projekteerimistingimusi, saab nende tingimustega ometigi talt nõuda muruala säilitamist.

Linna sajuveekollektorile seab suure koormuse veel teinegi majaomanike tegevus: Toomas Kapi sõnul tuleb veevärgil pidevalt tegeleda inimestega, kes on oma maja katuselt alla tuleva vihmavee illegaalselt suunanud ühiskanalisatsiooni.

Sajuvesi, mis tuleb reovette, suurendab mahtu, mis veepuhastist läbi käib. «Keskmiselt peab veemolekul viibima ühes tünnis kaheksa tundi, aga kui tuleb kahekordne kogus vett, väheneb see aeg nelja tunni peale, halvendades kohe puhastamise efekti,» rääkis Kapp.

Kapp tõdes ka, et intensiivsete valingute jaoks ei suuda ükski linn oma torustikke välja ehitada. Ta tõi näite, et kui pühapäevase saju intensiivsus oli 86 millimeetrit sademeid tunnis, siis Eesti rekord on umbes 120 millimeetrit. «Iga Riia maantee taolise tänava all peaks siis olema kolmemeetrise läbimõõduga torustik. Meil on meeter,» tõi ta näite.