Vitraažikunstnik maalib akte, maastikke, portreid ja abstrakte

Robert Suvi maale saab vaadata kontserdimaja kahel korrusel. Esimese korruse väljapanekus on tema aktid. Foto: Sille Annuk

Tartus 70 aastat tagasi sündinud, siin kunstikooli 1967 ja Tallinnas kunstiinstituudi 1977 lõpetanud Robert Suvi peamised õpetajad instituudis olid Lepo Mikko ja vitraažikunstnik Dolores Hoffmann. Noore kunstniku põhiliseks kunstiliigiks sai vitraaž, mida ta on teinud enam kui 15 asutusele ning ka Soomes, Ungaris ja Saksamaal. Eesti taasiseseisvumine lõpetas need kallid tellimused. Kunstnik pühendus tahvelmaalile, millest annab ülevaate juubelinäitus Vanemuise kontserdimajas.

Robert Suvi kui maalikunstniku isikupära arenes jõuliselt välja Tartus, kuhu ta kolis 2006. Temast sai õppejõud algul Tartu kõrgemas kunstikoolis ja aastast 2009 Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolledžis. Üks inspireerija võis olla koolikaaslane Andrus Kasemaa, kes oli suur Picasso austaja, kuid eelkõige on tema maalides tunda vitraažikunsti mõjusid.

Aktid 

Robert Suvi on aktid asetanud dekoratiivsetele pindadele, mille üks omapära on vitraažilikult rikas joonekäsitlus: joonlaualik, punktiirne, nurgeline, ümar. Autor armastab kolmnurki, laike ja eredaid täppe. Viimastega rõhutab ta näiteks rinnanibusid ja silmi. 

Aktimaal ongi tema kõige atraktiivsem žanr. Naised on keerulistes poosides, eriti põnev on lõbusalt kollaste varvastega hüppaja («Hüpe», 2016). Teda on kujutatud tagantvaates nii, et maali keskpunktis oleva tagumiku kumerusi katavad intensiivsed värvijoad. Punase värvi spontaansed pintslitõmbed annavad teosele jõu.

Autor armastab kolmnurki, laike ja eredaid täppe. Viimastega rõhutab ta näiteks rinnanibusid ja silmi.

Sama koloriit, kirg ja energia iseloomustab «Ringutavat naist» (2013). Viimane on monumentaalseim aktimaal, kus tagasihoidlik taust ei konkureeri figuuriga ja laseb sellel hiilata. Picassolikult väändunud või lihtsalt valede värvide ja proportsioonidega naised on erootilisemad kui tudengipõlves modelli järgi maalitud subbilikult realistlik «Akt» (1974).

Robert Suvi maastikumaalides võib täheldada väheldast cezannismi. Huvitavam on uurida vitraažilikkust. Väga selge on see «Peipsi rannas» (2016), kus rannakivid säravad värvilise mosaiigina ja puud on laigulised. «Veepeegeldus» (2010) on erandlikult müstiline. 

Portreede hulgas on parim «Rahutus ehk pagulased». Abstraktse kompositsiooni loomise ajal sai kunstnik teada Pariisi enesetaputerrorirünnakust (18. novembril 2015) ja ta kujundas pildi ümber kahe moslemiga figuraalkompositsiooniks. Kunstniku eesmärk oli kriitika, mina aga tajun tänu maitsekale pehmele koloriidile hoopiski kaastunnet. 

Abstraktid

Robert Suvi abstraktidest aga kirjutada ei söanda, sest 25 parimat teost on erakogus. Õnneks ei ole autori viimane linnavaadet kujutav abstraktne maal «Suur postmark» (2017) tellijale Berliini veel saadetud.

Idee linnavaade postmargina vormistada andis talle Vladislav Koržets, kes rääkis oma rollist filmis «Viini postmark». Kuid tellija ei olnud rahul sürrealistliku linnavaatega, mitte millestki ei tohtivat aru saada. Suvi maalis esimesele variandile peale teise. Postmargi tagurpidi kujutatud ääresakkidega rahuldas autor oma punktiarmastust.

See hästi kujundatud ja suurepäraste koloriidiliste leidudega väljapanek on Vanemuise kontserdimajas vaadata 22. juunini.

Robert Suvi maalide näitust kontserdimajas saab vaadata seal toimuvate ürituste ajal. Kui aga kunstisõpradel tekib soov näitust vaadata mõnel teisel ajal, võib paluda sissepääsu kontserdimaja töötajatelt tel [phone] või 737 7538.