Kassiuputus: omanikud mõistavad oma terved lemmikud surma

Kassisõber ja päästeingel Elin Kurgpõld on kaks aastat elanud koos nelja-aastase kassi Liisuga (aknal), kes viidi loomakliinikusse eutaneerimisele, kuid kelle elu arstid säästsid ja ta viidi turvakodusse. Põrandal on kuuri alt leitud Kit. Foto: Sille Annuk

​Käes on suvine kassiuputuse aeg, mil mõned inimesed avastavad, et talveks võetud seltsilised ei sobi nende suveplaanidega ja neist on vaja lahti saada.

«Meile tuleb pea ülepäeviti kassiomanikelt e-kirju, et kolin ära ja võtke kass vastu, muidu tuleb ta magama panna,» nentis Tartu MTÜ Kasside Turvakodu esindaja Katrin Rünk.

Nelja-aastane Liisu on üks neist nurrmootoritest, kelle omanik paar aastat tagasi surma mõistis. Aga Liisul vedas:  veterinaarkliinikust viidi ta paremate jahimaade asemel turvakodusse, sealt võttis ta endale tartlanna Elin Kurgpõld. 

Viimase kahe kuuga on Tartu kasside turvakodu vabatahtlike hoole alla jõudnud surmasuust viis kassi. Kiisude eutaneerimise probleemiga tegelevaid kliinikuid ja loomasõprade ühendusi on Tartus teisigi.

Probleemi tunnistas ka Elvas asuva Paarisjalga kliiniku veterinaar Hille Laos, kellele tuuakse iga nädal magamapanekuks mitmeid kasse. Tema poole pöörduvad enamasti vanemad ja mitte väga heal järjel inimesed, kellel käib kassi pidamine üle jõu või pole selleks piisavalt raha.

Üha kallim surm

Tervete loomade elu säästmiseks on veterinaariakliinikud tõstnud ilma meditsiinilise näidustuseta loomade magamapaneku hinna pea kolmekordseks võrreldes haige looma eutaneerimisega. 

«Kui inimesed kuulevad, et meditsiinilise näidustuseta eutaneerimise hind jääb 100–150 euro kanti, siis see hirmutab neid. Odavam on ju ikkagi varjupaika viia või steriliseerida,» tunnistas Laos.

Päikese loomakliiniku loomaarsti Kaie Päikese sõnul on tema kliinikus eutaneerimise probleem vähenenud, aga siiski olemas. «Käsi tõrgub  magama panemast kassi, kes ei ole vana või väga haige,» tunnistas veterinaar. Päikese kliinik küsib terve looma eutaneerimise eest ligi 100 eurot.

Kliinikud teevad koostööd mittetulundusühingutega, et need lemmikutele uue kodu otsiksid. «Peame sageli omanikega sõda pidama, et nad kassi eutaneerimise asemel meile annaksid, sest mõnede  meelest on surm parim variant,» rääkis Katrin Rünk.

Hille Laos tõi näite ühest loomaomaniku murest. Emane kass tõi liiga palju poegi ja ta ei jõudnud neid enam uputada, mistõttu ta tahtis  kassi magama panna. Polnud raha, et kassi steriliseerida ning surma saatmine tundus alguses odavaim võimalus.

Terve kassi eutaneerimise sooviga pöördutakse kliinikusse veel mitmel muul põhjusel, näiteks omaniku surma tõttu.

MTÜ Kasside Turvakodu liige Külli Mathiesen soovitab vanematel inimestel jätta kassipoeg võtmata, vaid võtta väärikamas eas neljajalgne, sest kasside eluiga on 15–20 aastat. Loomi viiakse eutaneerimisele ka seepärast, et kolitakse mujale või kass ei sobi pere lastega.

«Sageli ei taheta kasse varjupaika viia, sest arvatakse, et sealt kass niikuinii uude koju ei pääse, ja valitaksegi eutaneerimise tee,» rääkis Mathiesen. 

Turvakodud aitavad

Varjupaigas metsikuid kasse alles ei jäeta, turvakodud aga tegelevad selliste kasside sotsialiseerimisega, milleks võib kuluda  koguni aasta. Turvakodu abil leiab igal aastal uue kodu umbes 300 neljajalgset.

Mathiesen paneb inimestele südamele, et esimese asjana ei tasu eutaneerimist kasutada, vaid tuleb otsida vabatahtlike ühendusi. 

Võib juhtuda, et vabatahtlike ühendused ei saa päevapealt kassi oma hoolde võtta, kuid nädala pärast  on võimalik kassile uus kodu leida. 

Tartus on ajutiste hoiukodude pakkujate seas palju  tudengeid, aga ka lastega peresid. Siin tegelevad hoiukodude otsimisega MTÜ Kasside Turvakodu, Tartu Kassikaitse ja Pesaleidja.