Harukordne näitus hakkab silma aususega

Kuzja Zverev avas näitust omapärases kostüümis. Foto: Kristjan Teedema

Juba pikka aega on kunstinäitustelt tulles olnud kuidagi tühi tunne. Mõni projekt paneb õlgu kehitama. Mõtled, et nojah-noh, tore on, ja kõnnid sama targalt minema.

Mõni väljapanek ei tekita mingit emotsiooni, ei ühtki mõtet. Mälestustki ei jää. Nagu poleks käinud ja näinudki.

Mõni ajab jälle hetkeks närvi, et no kurat, kellele seda nüüd tarvis on?! Kunstnikule endale? Vaevalt küll, sest projekt on silmanähtavalt pingutatud, vägisi välja pigistatud, lihtsalt selleks, et midagi teha. Et näe, mina ka teen ja kes aru ei saa, on loll.

Siis on veel projektid sarjast «Nii diip, et ise ka aru ei saa». Ja ei peagi saama, keegi ei pea. Sest see on Suur Kunst, mille mõistmine pole igaühele jõukohane. Nii peabki olema. Vaataja võib koju häbenema minna, et ta on nii küündimatu.

Seejärel tulevad kõik need n-ö pooles vinnas projektid. Näiteks on kavandatud meeletu kontseptsioon, suurejooneline idee ja see romaani mahus kirja pandud – aga teost ennast pole ollagi. Ainult pastakast välja imetud kontseptsioon.

Siis on veel need näitusevariandid, kus on hea idee ja seda teostadagi üritatud, aga tehniline pool on liiga nõrk, et lõpuni välja mängida. Või pole viitsitud, pole tahetud või on üritatud, aga pole õnnestunud.

On ka need, kus teostus ja tehnika on väga nunnud, aga mingit mõtet projekti taga ei paista. Ja siis on veel projektid seeriast «Sain kulkalt raha ja pean näituse tegema». Neist ei tasu rääkidagi.

Harukordne näitus

Praegu on Tartu kunstimajas avatud üks harukordne näitus, mis kõiki neid halbu asju on vältinud – Kuzja Zverevi «Kunstniku monoloog».

Ta on vanadele värvist kooruvatele aknalaudadele maalinud traagilisi loomingulisi suurkujusid läbi ajaloo. Lähtuvalt isiklikust samastumisest, empaatiast, mõistmisest, suurest imetlusest ja ka vaevutajutavast hirmust või aukartusest.

Omamoodi piinatud pühakutena seisavad nad reas, igaüks selgelt äratuntav, bütsantslike kirikumaalide kombel stiliseeritud. Venedikt Jerofejev, El Greco, Henri de Toulouse-Lautrec, Amadeo Modigliani, Eduard Viiralt jne. Ka kunstnik ise, võrdsena teiste seas.

Iga pildi ees seisatades on võimalik täiuslikult ja lõpuni mõista, miks just seda inimest ja miks just niimoodi on kujutatud. Mis on vaimustanud ja mis pelutanud.

Slaavlaslik romantika, traagilisus ja kanoniseerimispüüe vaid süvendavad muljet põhjatust aususest. Kihiline määrdunud koloriit ja rasked puuplangud toetavad kujutatute vääramatut ajaloolist rolli, tõsiseltvõetavust ja hävimatust.

Midagi ühtaegu õrna ja traagilist, midagi robustset ja primitiivset, midagi ilusat, puhast ja püha on selles kõiges. Kiht-kihilt koorub see näitus vaataja ees lahti, paneb kaasa mõtlema ja sunnib jagama.

Midagi vaevutajutavat

Ja seal on veel midagi, midagi vaevutajutavat. Proovin seda sõnastada.

Nähes-tajudes-kogedes midagi hoomamatult suurt ja võimast, tekib inimesel tung seda pisendada. Endale käsiteldavaks muuta. Millekski kompaktseks, käegakatsutavaks ja lahterdatavaks, et mulje ja emotsioon siis enda sisemuses kuskile ära paigutada.

Just see pakendamispüüe kumas näitusel samuti läbi. Aga sellisel varjamatul kujul mõjus seegi liigutavalt siiralt ja mõistetavalt.

Mu lemmiktööks Kuzja Zverevi näitusel on Modigliani portree. Hägus ja laialivalguv, vaid vaevutajutav nägu. Kooruvad värvikihid, hajuvad varjud, õrn kontuur ja robustne tekstuur. Lihtne, lausa primitiivne, aga nii õrn ja imetlusväärselt elus.

Kultuseni küündiva künismi ajal on hingematvalt liigutav näha nii ausat, olla-püüdmisest vaba kunsti.

Kunstimajas
• Tartu kunstimajas (Vanemuise 26) on Vladislav Kuznetsovi alias Kuzja Zverevi isikunäitus «Kunstniku monoloog».
• Näitust saab vaadata 24. aprillini.