Tudeng tegi kummarduse oma kunagisele koolile

Tartu kõrgemas kunstikoolis maalieriala lõpetav Maris Välja lõi Forseliuse kooli vilistlasena oma kunagise kooli kõrvalhoonele tänavakunstiteose, mis tuletab iga päev koolis käivatele õpilastele meelde, kui olulised nad on. Foto: Kristjan Teedema

Kui Maris Välja kooliõpilasena aastaid tagasi ajalootunnis käsipõsakil aknast õue vaatas, jäi talle silma Forseliuse kooli kõrval olev kuur. Kui kole see täis soditud maja on, mõtles ta.

Nüüd, Tartu kõrgema kunstikooli maalieriala viimase kursuse tudengina oli tal kindel soov teha lõputööks tänavakunstiteos. Mõtetes jõudis ta oma endise koolini ja talle meenus see kole, täis soditud kõrvalhoone.

Eelmisel aastal tegi Lille maja vabatahtlik, Prantsusmaalt pärit Jérôme Plouzeau kooli lapsevanemate kogutud annetuste toel selle kuuri ühele seinale grafiti, millel on Forseliuse kooli tunnuslause «Igaüks on oluline».

Sellest lausest kantuna läks Maris Välja oma kunagisse kooli ja tegi ettepaneku veel kahel seinal seda sõnumit edasi arendada ja luua sinna oma lõputööna grafiti, šabloonikunsti ja maalimisega figuuridest muster, mis moodustab justkui tapeedi.

Talgutega appi

Vähe sellest, et Forseliuse kooli direktor Jüri Sasi andis neiule loa kooli seina õppetöös kasutada, andis ta ka selleks vajalikud värvid. Lisaks värvisid vanemate klasside õpilased «Teeme ära!» talgupäeval need kaks seina, mis moodustavad omavahel sisenurga, heleda värviga üle.

Ühe seina jaoks valmistas Maris Välja 20 šablooni, mis kujutavad lapsi näiteks palli mängimas, lugemas, jooksmas või ka lihtsalt seismas, koolikott seljas. «Siin on ka punaste pükstega paha poiss, kes on kõigi jaoks oluline,» rääkis Välja. «Kes mängib palli, kes laulab – kõik nad on olulised.»

Neist korduvatest figuuridest moodustub 133-osaline muster. Kui kas või üks kuju sellest puuduks, oleks tervik lõhutud. Niisamuti kui teisel seinal kolmnurkadest kokku maalitud muster, kus on samuti iga kolmnurk tähtis, et tervik oleks täiuslik. Just nii on ka klassiruumis õpilastega, tõmbas noor kunstnik paralleeli.

Kui kas või üks kuju sellest puuduks, oleks tervik lõhutud.

Veel on sel seinal köieakrobaat, kes vajab julgust, tahtejõudu, usaldust ja enesekindlust selleks, lamedal lindil tasakaalu säilitada. Tema kõrval mängivad noormehed kahe hüppenööriga mängu, kus neli mängijat peavad suutma ühel ajal üle nööride hüpata.

«Ka selles mängus on oluline igaühe panus, sest loeb koostöö ja üksteise usaldamine,» kirjeldas Välja.

Lõuendeid jagub

Jüri Sasi on ilmselgelt rahul oma kooli vilistlase tehtud kingitusega. Sasil on juba paigas plaan, et järgmise aasta talgupäeval värvivad õpilased sel kuuril veel ühe seina ära ja sellegi võib mõnele tänavakunstnikule lõuendiks anda. Niisamuti vaatas direktor koolimaja ennast ja ütles, et tegelikult võiks ju ka selle seinu kaunistada.

Seda, et inimesed soosivad tänavakunsti üha enam, sai Maris Välja teada oma lõputöö kirjaliku osa jaoks korraldatud küsitlusest. «Tänavakunsti ei peeta sodiks, vaid kunstiks,» kirjutab ta oma töös. «Inimesed hindavad sellist kunstisuunda ja pigem tahavad seda rohkem näha.»

Tartu kõrgema kunstikooli maaliosakonna õppejõud Madis Liplap tõstis oma juhendatava tudengi lõputööst rääkides esile just kohavalikut ja seda, et töö tegemisse oli kaasatud kogu koolipere. «Tore, et tudengil oli huvi ja tahtmist teha kummardus oma endisele koolile,» lisas ta.

Seda, millised mõtted Forseliuse kooli õpilastel käsipõsakil ajalootunnis aknast õue vaadates ja Maris Välja kunsti uurides tulevikus tekivad, me veel näeme. Küll aga teadis koolidirektor rääkida, et seinamaalingu tegemine on juba üht õpilast sedavõrd innustanud, et ta otsustas kooli lõpetamise järel samuti kunstikooli astuda.