Henri Kaselo: Eesti oma Veneetsia

Foto: Erakogu

Tartu linna tekkimisel ja arengus on määravat rolli mänginud Emajõgi. Keskajal, kui Tartu oli  hansalinn, käis siit kaudu vilgas kaubavahetus Euroopa ja Venemaa vahel ning Pärnu lahest oli võimalik siseveeteede kaudu liikuda otse Pihkvasse.

Linnarahvale korraldati mööda jõge väljasõite ka sõjaeelse Eesti Vabariigi päevil. Eriti menukad sihtkohad olid Kvissental ning allavoolu Kaagvere, kus piknikut peeti või metsas jalutati.

Emajõel oli tihe laevaliiklus nõukogude aja lõpuni. Tartu-Pihkva laevaliin oli populaarne ning jõe peal võis näha ka liiva, kruusa ja puitu vedavaid praame. Lisaks Pihkvale oli võimalus sõita Tartust teistesse Emajõe-äärsetesse asulatesse, näiteks Luunjasse. Mäletan, kui mugav ja põnev oli lapsena suviti vanematega Luunja ja Tartu vahel sõita, laev peatus meie kodualevikus peaaegu meie maja taga.

Praegu tegutseb Emajõel ja Peipsi järvel Seto Line, head tööd teeb lodjaklubi ning Tartust on võimalik liikuda Piirissaarele. Järjest rohkem on näha uusi erakaatreid, kuid potentsiaali oleks kindlasti märksa rohkemaks.

Tartu ja Pihkva vahelise laevaliikluse taastamisest on räägitud pikalt. Turistidele atraktiivse veeliikluse taasavamine oleks lisaks Tartule oluline ka Venemaa ühe kõige vaesema oblasti majanduse elavdamiseks. Paraku ei muutu selles vallas midagi enne, kui Moskva saab aru, et kohalikele piirkondadele tuleks anda rohkem otsustamisvabadust ning päevapoliitika ei tohiks segada inimestevahelist suhtlust mõlemal pool piiri. 

Meil tuleks keskenduda Tartu linna ja uute, liituvate omavalitsuste vahelise jõeliikluse elavdamisele.

Seega tuleks meil pigem keskenduda Tartu linna ja uute, liituvate omavalitsuste – Luunja ja Tähtvere valla – vahelise jõeliikluse elavdamisele.

Selleks, et kolm omavalitsust oleks omavahel paremini ühendatud ning pakuks turistidele ja tartumaalastele enam elamusi, võiks luua Tartu linna ja teiste omavalitsuste rahalisel toel Vorbuse–Tartu–Kabina–Luunja–Kavastu – Emajõe Suursoo keskuse vahelise laevaliini. Tartu linnas võiks peatused olla Ihastes, Ropka sadamas, Karlova sadamas, Atlantise juures, Supilinnas, dendropargis ja Kvissentalis.

Veeliiklust võiks teenindada niinimetatud veebuss, millega on mugav teha kai ääres lühikesi peatusi, nagu toimib see kaunis Itaalia linnas Veneetsias. Kui huvi on rohkem, saaks panustada ka jõe- ja järvekruiisidele, nagu on see väga populaarne Lääne-Euroopa kanalitel, jõgedel ja järvedel. Lisaks Piirissaarele võiks olla elamusrohke sõita mugava laevaga ka näiteks Kallastele, Mustveesse, Vasknarva ja Narva.

Mäletan, kuidas soomlased küsisid Narva linnuses, miks te, eestlased, ei kasuta oma siseveekogusid laevaliikluseks? Nimelt tahtsid nad Narvast laevaga Tartu saada. Mulle tundus toona see väga utoopiline. Aga miks ka mitte?!

Tuleb mõelda ja tegutseda suurelt ning kasutada seda, mis meile looduse poolt antud. Emajõgi ja Peipsi järv peidavad endas suurt arengupotentsiaali. Kasutagem seda.