Kirjandusmuuseumist vallandatud teadlane: direktor lubas hävitada mu karjääri (3)

Raimu Hanson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Renata Sõukand pälvis mullu tähelepanu Euroopast saadud hiigeltoetusega. Nüüd viib ta raha Eestist välja.
Renata Sõukand pälvis mullu tähelepanu Euroopast saadud hiigeltoetusega. Nüüd viib ta raha Eestist välja. Foto: Jan Seepter

Eilses Tartu Postimehes oli kirjas, et Eesti kirjandusmuuseumi töötajate nimekirjas ei ole enam etnobotaanik Renata Sõukandi, kes mullu septembris sai oma teema uurimiseks Euroopa teadusuuringute nõukogult 1,5 miljonit eurot toetust. Muuseumi direktor Urmas Sutrop keeldus kommentaaridest, Renate Sõukand oli seevastu valmis oma vaatenurka selgitama.

Olete loominguliselt väga viljakas ja tõhus. Teie artikleid on tsiteeritud nii palju, et selle poolest olete oma erialal peaaegu et maailma tipus. Mida hindate oma senises tegevuses kõige kaalukamaks panuseks teadusesse? Mis teeb teid rohkesti tsiteeritavaks?

Kui ma oma eriala seisukohalt vaatan, siis sinna päris tippu jõudmiseks läheb mul veel natuke aega, aga ütleme nii, et ma olen sinna teel.

Ma näen oma missioonina ida ja lääne mõtlemise ühildamist oma eriala raames. Ida- ja Põhja-Euroopas on etnobotaanika rohkem humanitaarala ja samas mujal maailmas on see loodusteaduste all. Minu lähenemisnurk on mõlemalt poolt. Mul ei ole küll loodusteadlase haridus, vaid on farmaatsiaharidus ning ka semiootika ja kultuuriteooria haridus. Selles mõttes näen mõlemat aspekti ja panen need oma töösse. Ma kasutan mõlemaid meetodeid.

Saite oma teema uurimiseks Euroopa teadusuuringute nõukogult 1,5 miljonit eurot ja lootsite selle rahaga rajada Eesti kirjandusmuuseumisse Ida-Euroopa etnobotaanika keskuse. Aga miks siis ometigi muuseumi direktor Urmas Sut­rop lõpetas tänavu 22. maist käskkirjaga teie ja Raivo Kalle töölepingu?

Ma nägin, et selle keskuse rajamine kirjandusmuuseumisse ei ole võimalik. Sain mingil hetkel aru, et pean siit edasi minema, ja hakkasin vaatama, kas on võimalik seda teha kuskil mujal.

Mulle tehti muuseumis muidugi selgeks, et keegi ei taha mind, aga ma siiski jonni pärast proovisin. Üks Tartu ülikooli esindaja soovitas, et ärgu ma mängigu reeturit ja ma peaksin sellest Urmasega rääkima. Ja siis ma läksingi (16. mail – R. H.) rääkima ja tulemus oligi käes.

Kas teil oli muuseumis konflikt, mis oligi üks teie vallandamise põhjus?

Mina läksin temaga kui inimesega rääkima. Ilmselt oli keegi teda enne kas hoiatanud või rääkinud maad ja ilmad minu kohta kokku. Ta süüdistas mind asjades, millest mul polnud õrna aimugi. Ja siis ta ründas mind: lubas, et hävitab mu karjääri ja et minust saab ümmargune null. Ma ei oodanud seda temalt, mitte mingil juhul ei oodanud, ja olin šokis.

Ma nägin, et Ida-Euroopa etnobotaanika keskuse rajamine kirjandusmuuseumisse ei ole võimalik.

Mulle on öeldud, et ta ägestus ja karjus ning tekitas üleliigseid pingeid. Kas väidate sama?

Jah, majas on pingeline tööõhkkond. Aga kuna ma viibisin seal võrdlemisi vähe, siis ma väga palju sellest osa ei saanud. Seepärast ma ei osanud ka tema rünnakut oodata. Kui ma oleksin seda oodanud, oleks ma võibolla teisiti käitunud, aga samas ei olnudki väga palju võimalik teisiti käituda.

Kui oleksin temaga rääkinud kolm nädalat varem, kui ma hakkasin siit edasimineku võimalusi otsima, oleks ta tõenäoliselt täpselt samamoodi käitunud. Võibolla oleks ta suutnud mind siis murda, aga meie rääkimise ajal ma teadsin, et mul on siiski mingi seljatagune.

Mis mõttes seljatagune?

Et keegi ikka tahab mind kui teadlast. See näib küll kõrvalt vaadates naljakas – et Euroopa Liidult grant (toetusraha teadusliku teema uurimiseks – toim) ja mujalt ka tunnustused, ja ikka mõtled selle peale, mis need teised ütlevad.

Kas te asutategi nüüd siis Euroopa teadusuuringute nõukogult 1,5 miljoni euro suuruse toetuse eest Ida-Euroopa etnobotaanika keskuse Belgias Genti ülikoolis, nagu on ajakirjanduses märgitud?

Tegelikult on Genti ülikool praeguse seisuga eksitav. Genti ülikool käis tõesti läbi ka Euroopa teadusuuringute nõukoguga suhtlemise dokumentidest, aga ma tänasin neid viisakalt ja andsin neile mai lõpus teada, et ma siiski ei tule nende juurde.

Kus te siis tööle asute?

Ma praegu ei ütle seda. Lepingule ei ole veel alla kirjutatud.

Kas liigute Kesk-Euroopa suunas?

Üldiselt küll, jah.

Ja Eesti kirjandusmuuseum jääb 1,5 miljonist eurost kindlasti ilma?

Jah. Kui nad oleksid oma strateegiat natukenegi muutnud, olnuks neil alternatiivina võimalus sellest grandist edaspidi koostööpartnerina osa saada. Seda ma ka Urmasele ütlesin. Tema ütles selle peale, et ma lähen ära suure skandaaliga. Seda ta vist tahtiski, mina seda skandaali meediasse ei provotseerinud.

Õppimisest hiigeltoetuseni

  • Etnobotaanik Renata Sõukand (43) on õppinud Tartu ülikoolis farmaatsiat, keskkonna­tehnoloogiat ja semiootikat.
  • Eesti kirjandusmuuseumis töötas ta tänavu 22. maini väikeste vaheaegadega aastast 2004.
  • Doktoritöö käsitles ravimtaime­maastikku.
  • Tema põhilised uurimisteemad on seotud taimedega rahvameditsiinis ning ta uurib ka endiste Nõukogude Liidu rahvaste suhtumist taimedesse ja nende kasutamisse.
  • Koos Raivo Kallega on ta koostanud aastail 2008–2012 HERBA ehk historistliku eesti rahvameditsiini botaanilise andmebaasi ning 2013 Varraku kirjastatud raamatu «Eesti looduslikud toidutaimed».
  • 1,5 miljonit eurot toonud uurimisteema üks hüpoteesidest on, et tsentraliseeritud meditsiini ja hariduse mõjul on endise Nõukogude Liidu territooriumile tekkinud rahvusülesed taimekasutuse mustrid.
Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles