«Kütsin kahes katlamajas,» meenutas ta. «Ja kui mõni teine katlakütja jäi tulemata või tegi purjus peaga mõne rumaluse, sain ka nende eest kütta. Tuli automaatikaga gaasiküte ja nii võisin ka töö ajal lugeda. Mõtlesin, et korjan Edasit edasi, et ei viska ära. Niimoodi jäingi koguma.»
Mida arvab vanaisa kollektsioonist tütrepoeg Mait? «Igaühel on oma hobid,» ütles ta. «Aastate pärast on see kogu kindlasti suurema väärtusega. Aga kuhu see kõik ära mahub ...»
Esialgu veel mahub. Ja vanaisa ajalehekogu täieneb päevast päeva.
Mis Postimehest lugema tõmbab? «Abikaasa vaatab sporti ja ristsõna, ta on ristsõnasõltlane, ja mina loen ajalugu – see huvitab mind eriti,» ütles Jaan Peetsalu. «Vaatame pealkirjade järgi ka muud.»
Et Postimees on elupõlise ajalehelugeja hinnangul küllaltki mahukas leht, siis talletab ta nädalavahetuse lehest A ja K eraldi ning Arteri omaette. «Kõike muidugi ei jõua läbi lugeda,» nentis ta.
Mälestused ja päevik
Autosõidul Ülenurmelt Koogi külla ja tagasi tuleb jutuks, et Jaan Peetsalu on kirja pannud sadu lehekülgi mälestusi, saatnud neid Eesti Rahva Muuseumisse ning saanud selle eest tasuks lilleõisi ja raamatuid. Muu hulgas on ta kirjutanud ka ajalehtede tellimisest ja sellest, et Edasit oli Tartu kandist kaugemale väga raske käima panna.
Värskeim saadetis ERMi korrespondendina käsitleb elu 1990. aastatel, eriti tollast söömist ja joomist. Mälestuste kirjapanekul on tal toeks päevikud, mida ta on pidanud järjest peaaegu 50 aastat.