Stalinlikust Siberist külge jäänud lugemisnälg sunnib ajalehed alles hoidma

Läbipaistev katus annab panipaigas valgust. Nii saab Jaan Peetsalu (81) sealsamas mõnda vajalikku ajalehte lugeda.

FOTO: Sille Annuk

Hiljuti 81-aastaseks saanud Ülenurme elanik Jaan Peetsalu näeb välja oma vanusest kümmekond aastat noorem. Võibolla tõesti on välimusele hästi mõjunud küüditatuna Siberis veedetud kaheksa aastat, nagu ta kibedal muigel märkis, aga ehk hoopiski hoiab teda nooruslikuna kustumatu huvi Postimehe vastu, nagu oletab reporter erapooletult oma ajalehe 160. aastapäeva puhul

Veel aasta tagasi katlakütjana ametis käinud tasase jutuga mees hakkas oma üha kasvavale perele seda väljaannet tellima juba aastal 1970. Postimees kandis toona ajastuomast nime Edasi. «Tellisime teisi lehti ka, aga Edasi oli küllalt asjalik ja seal olid targad arutlused,» ütles Peetsalu. «Vähe oli parteiasja.»

Peaaegu pool sajandit, täpsemalt 47 aastat kestnud ajalehehuvi pole jahtunud ja nii potsatab Peetsalu perele Postimees postkasti praegugi. Nii kauane tellija väärib juba iseenesest kiitmist ja eeskujuna kaasmaalaste ette toomist. Kuid – uskumatu, aga tõsi! – pere on kõik need aastakäigud jätnud ära viskamata.

Liivaku talus

Edasi oli enamiku oma ajast praeguse Postimehega võrreldes mahu poolest üsna niru. Toonased aastakäigud ei võtnud kuigi palju ruumi. Seepärast mahtusidki need ära korterisse Ülenurme alevikus, ent hiljem tuli Jaan Peetsalul kolida vanad läbiloetud krabisevad ja trükivärvised lehed Tabivere valla Koogi küla Liivaku tallu.

Sealsamas möödus tema poisipõli ning tihtipeale võib teda seal lähedaste hulgas näha nüüdki. Ka tänavusel suvel.

Talule kuuluva maa ühest servast voolab läbi päikesesillerdustes looklev Koogi jõgi, mida suuremas ulatuses tuntakse Laeva jõena. Mõnikümmend sammu kaldast kaugemale üle põndaku astudes juhatab Postimehe truu tellija meid kahe vee- ja tuulekindla ajalehtede panipaiga juurde.

Üks neist on ratastel ehitussoojak. Selle kõrval on tugevast läbipaistvast plastist katusega madalam panipaik, millesse siseneja peab kummarduma justkui austusest aastakümneid kestnud kogumise, aga ka trükisõna vastu. Katus annab valgust. Nii on võimalik istet võtta ja ajalehte lugema hakata.

Postimees on Jaan Peetsalul aastate kaupa pappkastidesse tallele pandud. Kaste on maast laeni riiulid tuugalt täis.

Postimees on Jaan Peetsalul aastate kaupa pappkastidesse tallele pandud. Kaste on maast laeni riiulid tuugalt täis. Kas tõesti on niimoodi võimalik vajalik ajaleht üles leida? Miks ei, on ju kastide peale kirjutatud aastaarvud. «Leian üles, kui on vaja,» lisas ta.

Roostetavasse soojakusse jääb meil vaatamata, sest sealgi on põhiliselt uuema aja Postimehed, aga mõni ajakirigi. Näiteks Tiiu või Hello! või Tervisetrend. Seame sammud hoopiski üle jõekese, millel on väike, ootamatult kumer kaarsild. Jaan Peetsalu soovitab võtta kergelt hoogu, sest sild võib laisalt astujale osutada vastupanu.

Silla küüru otsas paneb meid tähele eemal õues siiberdav pärlkana ja kädistab ärevalt. «Kui ta näeb võõraid inimesi või võõraid loomi, teeb ta kõvemat häält,» selgitas Jaan Peetsalu tütrepoeg Mait.

Mõni samm veel ja – möödunud kümmekonnast tarust ja sõnajalatihnikust – olemegi kuuride rea juures. Ühe ukse taga on kastides aastate kaupa Edasi.

Kogu seda ajalooks saanud kunagiste värskete uudiste ladet vaadates tekkis küsimus, miks neid ära ei ole visatud? «Siberis olin lugemisnäljas,» tõi Jaan Peetsalu välja ühe põhjuse.

Teise põhjuse tingis pere majanduslik kitsikus, sest Jaani ja algklasside õpetaja Rahel-Edithi perre sündis kuus last, nendest viis poisid. «Meil ei olnud väga palju raha, vaatasin, kuidas perega toime tulla,» rääkis suure pere isa. «Kõige odavam oli lugemiseks tellida Edasit.»

Trükiajakirjandus on Jaan Peetsalule maast madalast väga lähedane. Sealsamas Liivaku talus käis Saksa okupatsiooni ajal ajaleht Eesti Sõna ja niisuguse huvitava nimega ajakiri nagu Ajakiri Naisele. «Vanaisa õpetas mind lugema selle ajakirja järgi,» meenutas ta. «Oli üks number, kus olid laused «Kalevipojast».»

Kas «Kalevipoja» keel ometigi ei olnud raske lapsele? «Jah, aga vanaisa oli vitsaga juures. Nii õppisin lugema.»

Siberisse küüditati 13-aastane Jaan 25. märtsil 1949 koos poolteist aastat noorema õe ja emaga. Tagasi pääsesid nad alles kaheksa aastat hiljem. Kuid isa arreteeriti juba novembris 1944 ja Siberis ta surigi. «Ütles küll emale, et ärgu muretsegu, et ta tuleb tagasi, ta pole ju kellelegi halba teinud. Aga see ei lugenud,» ütles eakas mees ja põsele veeres pisar.

Ka Siberis oli võimalik koolis käia. «Kui vene keel sai koolis selgeks, sai vene lehti lugeda,» meenutas ta. «Aga mul oli selline tore onu, et ta tellis Eestist ajalehe Rahva Hääl. See tuli Siberisse kaheksa kuni kümne päevaga kohale. Teised eestlased tahtsid ka seda lugeda ja suitsumehed tegid sellest lõpuks plärupaberit. Ja nii need ajalehed siis läbi kulusid.»

Üsna varsti pärast naasmist kodukanti, kus siis tegutses kolhoos Leninlik Tee, saatis ühismajand Jaan Peetsalu kümneks kuuks õppima Tartusse tööstuskooli. (Hilisem haridustee jätkus tärganud õppimissoovi sunnil maanoorte keskkoolis ja kaugõppekeskkoolis.) Selgeks sai elektrikuamet. Kolinud Ülenurmele, vahetas ta elukutset ja asus tööle katlakütjana.

«Kütsin kahes katlamajas,» meenutas ta. «Ja kui mõni teine katlakütja jäi tulemata või tegi purjus peaga mõne rumaluse, sain ka nende eest kütta. Tuli automaatikaga gaasiküte ja nii võisin ka töö ajal lugeda. Mõtlesin, et korjan Edasit edasi, et ei viska ära. Niimoodi jäingi koguma.»

Mida arvab vanaisa kollektsioonist tütrepoeg Mait? «Igaühel on oma hobid,» ütles ta. «Aastate pärast on see kogu kindlasti suurema väärtusega. Aga kuhu see kõik ära mahub ...»

Esialgu veel mahub. Ja vanaisa ajalehekogu täieneb päevast päeva.

Mis Postimehest lugema tõmbab? «Abikaasa vaatab sporti ja ristsõna, ta on ristsõnasõltlane, ja mina loen ajalugu – see huvitab mind eriti,» ütles Jaan Peetsalu. «Vaatame pealkirjade järgi ka muud.»

Et Postimees on elupõlise ajalehelugeja hinnangul küllaltki mahukas leht, siis talletab ta nädalavahetuse lehest A ja K eraldi ning Arteri omaette. «Kõike muidugi ei jõua läbi lugeda,» nentis ta.

Mälestused ja päevik

Autosõidul Ülenurmelt Koogi külla ja tagasi tuleb jutuks, et Jaan Peetsalu on kirja pannud sadu lehekülgi mälestusi, saatnud neid Eesti Rahva Muuseumisse ning saanud selle eest tasuks lilleõisi ja raamatuid. Muu hulgas on ta kirjutanud ka ajalehtede tellimisest ja sellest, et Edasit oli Tartu kandist kaugemale väga raske käima panna.

Värskeim saadetis ERMi korrespondendina käsitleb elu 1990. aastatel, eriti tollast söömist ja joomist. Mälestuste kirjapanekul on tal toeks päevikud, mida ta on pidanud järjest peaaegu 50 aastat. 

Jaan Peetsalu lubas sinna üles tähendada ka selle, kuidas ta sõitis koos Tartu Postimehe reporteri ja fotograafiga Ülenurmelt Koogi külla ja tagasi Ülenurmele. 

Mait Peetsalu tõi vanaisa Jaani palvel õue Osvaldi.

FOTO: Sille Annuk

Pärlkana leidis hea sooja koha eesel Osvaldi seljas

 

Kui ajalehtede panipaigad Koogi küla Liivaku talus olid üle vaadatud, andis Jaan Peetsalu oma tütrepojale märku, et võiks eesli õue tuua. Seda Mait tegigi.

Otsekohe oli platsis ka pärlkana ning hüppas eeslile selga, too ei paistnud seda tähelegi panevat. «Laudas harjus talvel ära,» ütles tütrepoeg. «Ta mujal ei tahagi magada kui ainult eesli seljas, seal on hea soe.»

Pigem ilu pärast Liivaku talus elukoha leidnud eesel Osvaldile ehk Ossule on seltsiks kolm hobust ja varss, veistest rääkimata. Eks nad ju söö palju heina. Kas ka vanaisa Jaanil tuleb heinateol pereliikmetele appi minna? Oh ei, heina teevad põhiliselt masinad. «Mul on 81 turjal ja nad ei kohusta mind tööd tegema,» ütles Jaan Peetsalu.

Kohtumisest eesliga võtsid osa hiiglaslikud koerad Pontu ja Pätu ning nende ühine väike kutsikas, kes ühtevalu üritas kõike kättesaadavat närida. Pererahvas on nõus ta soovijale ära andma, nagu ka varsaga hobuse.

Raimu Hanson

Tagasi üles