Meie maja õu Tartus oli nii libe, et võttis jalad alt – kukkusin selili, peaga vastu jääd. Tundus, nagu oleks pea purunenud kolmeks, neljaks. Mind viidi Maarjamõisa, mu pead opereeriti. Sidemed, tilguti. Kui toibusin, seisis aseme ees sõbraliku ja osavõtliku näoga mees.
Lugeja kiri: austus ja tänu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mu raviarst, neurokirurg dr Savisaar selgitas, et patsient peab paranemiseks ka psüühiliselt valmis olema ja püüdis mind selles igati aidata. Samas pidi ta oma peas vastama küsimusele, ega patsient vaja veel teistki peaoperatsiooni.
Arst ei saa alati elu tagasi anda, aga ta saab tugeva professionaalina ka keerulisi ning raskeid valikuid tehes olla sõbralik ja julgustav – nagu oli dr Savisaar.
Tänan teda väga. Mul läheb päris hästi. Samuti tänan oma osavõtlikku perearsti Maire Treialit, kes mind kirurgi juurde ravile aitas.