Martin Pau: nätakalinn Tartu

Martin Pau. Foto: Margus Ansu.

Alles vastu kevadet laskis Tartu linnavalitsus ära siluda Võidu silla vuugiprao, mis oli autosid lõhkunud kogu eelmise suve, sügise ja talve takkapihta. Poleks kõneväärt, kui see oleks ainus paik linnas, kus oma autost  hooliv inimene, kel pole rahakotti puuga seljas, peaks oluliselt kiirust vähendama (riskides vähemalt tagasõitja signaalitamisega) või katsuma löögikohast mööda põigata (tõenäoliselt kõrvalrajale või vastassuunavööndisse). Kuid selliste kohtade üleslugemine võtaks kindlasti rohkem aega kui köstril Tootsi paturegistri koostamine.

Siiski toon illustratsiooniks mõned üksikud pähetulevad näited. Teel Võidu sillalt Narva mäele on juba vähemalt aasta süvenenud asfaldilohk Mäe tänava otsal. Hiljuti visati selle põhja peotäis asfalti, aga palju sest paremaks ei muutunud.

Riia ringilt südalinna siirdumisel kostitab rehve, pukse, šarniire ja amorte ülekäiguraja juures igiammu, pehmelt öeldes vähemalt aasta tagasi tekkinud asfaldirant. Umbkaudu sama kaua on autosid lõhkunud astang Mõisavahe 56 juures. Vastik löögirant, küll alles nädalaid, on Narva maanteel Atlantise bussipeatuse juures.

Kõigi nende kohtade järgi – aga nimekirja kanda võiks veel kümneid ja kümneid – võib Tartu linnavalitsust nimetada lohakapoolseks peremeheks.

Viimast kinnitab kujukalt ka krooniline vajunud tänavakaevude probleem. Puiestee, Turu, Kreutzwaldi ja Riia tänav eeldavad ilmselt kõige tihedamat slaalomit. Paraku käib slaalom ohu hinnaga. Või jalakäijate täispritsimise hinnaga. Aastad lähevad, kuid ainus koht, kus paari kaevuga vist mullu midagi märgatavat tehti, on Riia tänav.

Kui heal peremehel pole raha, et panna uut katust, sulgeb ta esimesel võimalusel käepärasel viisil mulgu, kust vesi läbi tilgub. Analoogia põhjal võib öelda, et Tartu linn hakkaks tänavaid hoolsalt sanitaarremontima ilmselt alles siis, kui autoomanike demonstratsioon raekoja suunas karjuks või võtaks järjekorda purukssõidetud autode remondikviitungitega.

Viimast pole küll rael põhjust karta, sest Tartu tänavate hävitustöö pole hetkeline, vaid kuhjuv. Vaksaseid asfaldirante ju pole, kõigest mõnesentimeetrised.

Nätakas siit, teine sealt, kolmas kolmandast kohast ja varsti võibki töökotta siirduda. Muidugi oma kulu ja kirjadega. Sest ega Tartu linnavalitsus ju käskinud sul kihutada, sa sõge, 50 kilomeetrit tunnis! Ja üleüldse on tervislikum käia jala.

Võib näida, et irisen mööda tõelistest sihtmärkidest – tänavatest, kus ei aita enam ammu labidatäiest asfaldist või mõneruutmeetrisest teekattepaigast. Kõrvaltänavad, kuid siiski omamoodi tuiksooned, näiteks Tuglase ja Veski tänav, karjuvad juba kõrvulukustavalt kapitaalremondi järele.



Aga ma osutan meelega näiliselt väikesele ja kõrvalisele, sest jooksev hooldus iseloomustab hästi linna suutmatust töötada kiiresti ja paindlikult, lähtudes muutuvast olukorrast ja tervikpildist.