P, 5.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jüri Kõre: linlaste «ei» andis hoogu kesklinna kolimisele

, TÜ sotsiaalpoliitika dotsent, Tartu volikogu IRLi fraktsiooni esimees
Jüri Kõre: linlaste «ei» andis hoogu kesklinna kolimisele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jüri Kõre.
Jüri Kõre. Foto: Pm

Kesklinn on pisut iga linlase nägu. Sest igaühel meist on harva või sagedamini linnasüdamesse asja. Need käigud mõjutavad äritegevust, heakorda ja õhkkonda. Ja paljudel on tahtmist välja öelda, kuidas üks kena ja «kasutajasõbralik» kesklinn peaks välja nägema.


Kujunenud on oma kinnisideedki: linna keskel peab ilmtingimata olema park, bensiinijaam ja bussijaam, kaubamaja peavad kindlasti kaunistama viinamarjaväädid ning sinna, kust on parim vaade Emajõele, ei sobi kõrts või kohvik, vaid hoopis kingapood.

Tõsi, aeg muudab nii linna kui ka linlaste nõudmisi ja suhtumisi. Seetõttu on paratamatu, et neid linnaasju aeg-ajalt uuesti läbi vaadatakse. Nii arvas möödunud aasta lõpus ka linnavolikogu, et 1995. aastal valminud kesklinna planeering (ametlikes paberites vanalinna regenereerimisprojekt ja kesklinna osaüldpla-neeringu korrektiiv) vajab tänapäevastamist, ning algatas uue üldplaneeringu koostamise.

Rohelised puhveralad

Ka viisteist aastat tagasi oli aimatav, ja sellega arvestati, et linna ärikeskus (majanduslik raskuskese) liigub – liigub Sõpruse silla poole. See ongi juhtunud ja selle protsessi tunnusteks pole mitte ainult uute ärimajade kerkimine teisele poole Riia tänavat.

Uute firmade tulekust kõnekamgi on vanade tegijate, näiteks Swedbanki, liikumine samasse piirkonda, sest äri toob sealpool rohkem sisse. Kuid ilmselt ei suudetud sel ajal täiel määral prognoosida äärelinnastumise mahtu, st nii töö- kui ka elukohtade kolimist linna piirile ja piiride taha.

Need kaks protsessi on olulisel määral mõjutanud ajaloolise kesklinna eluolu. Parkimisel tekkinud tõrked (ühele inimesele on probleemiks see, et ta ei leia meelepärases paigas alati vaba kohta, teisele see, et ta peab selle koha eest tasuma) tõukavad omakorda mõne poeskäija või patseerija keskusest eemale. Sinna, kus transpordikorraldus on tema arvates mugavam.

Volikogu poolt planeeringuga käsitletav ala on päris suur – Laiast tänavast Pargi tänavani ja Vallikraavi tänavast Emajõeni. Ega suure pindalaga territooriumil otseselt vabu ehitusalasid palju olegi. Küll on selles ringis kohti, mille tuleviku üle on hiljaaegu kirglikult vaieldud, näiteks Päeva, Tähe ja Pargi tänava vahel laiuv park ja endise nakkushaigla territoorium.

Kuigi mu dendroloogiateadmised on napid, tundub mulle, et nende roheliste alade kärpimine oleks kurjast. Kuigi katkendlikult, ümbritsevad need linnasüdant – botaanikaaed, Toomemägi, Masingu gümnaasiumi tagune pargike, juba nimetatud Päeva-Tähe-Pargi tänava kvartal jmt.

Need on ka omamoodi puhvriks elurajoonidele, kuhu ei tohiks lubada seda, mida on paraku kesklinnast raske eemal hoida, nt õhusaastet ja müra.  

Kuid on ka kohti, mille tuleviku üle on arutelud ees. Näiteks praegune keskkatlamaja, mis omanike hinnangul võib tulevikus hakata täitma uusi ülesandeid. Milliseid, pole vähemalt avalikkusele seni vihjeid antud. Kuid päris kindlasti on tegu paigaga, mis ärilises mõttes suudab võistelda Taskuga-Plaskuga.

Teine võimalik ala uusehitistele on loomulikult Poe ja Vanemuise tänava vahele jääv Kaubahoovi plats.

1995. aastal ütlesid linlased selle ala hoonestamisele kindla ei. Nüüdseks on selge, et see otsus andis hoogu linnakeskuse kolimisele Riia tänava taha.

Tänaval on kaks külge

Küüni nagu Rüütligi tänav jalakäijate tänavana on tüüpiline äritänav, kaubanduse, toitlustuse ja muu teeninduse korraldamise koht, paraku areneb see Raekoja platsist Laia tänava poole eriti säravalt. Ja olles Poe tänavast Riia tänavani «ühekülgne», on selle kvartali äripotentsiaal samuti poolik.

Kindlasti ärritab roheliselt või pseudoroheliselt mõtlevaid inimesi seisukoht, et äritänaval peaks olema kaks külge. Kuid vabandage, mis on siis klassikalise jalakäigu-äritänava alternatiiv? Üks võimas plekist super- või hüpermarket autoga poeskäijatele?

Küüni tänava tulevikul on üsna oluline roll kesklinna kui terviku tulevase arengu seisukohast. Kui ta jääb muutumatuks, praeguse moodi ühepoolseks, ei vähene lõhe uue ja vana keskuse vahel. Kui olukord muutub, on lootust, et tarbijate põgenemine kesklinnast aeglustub.

Tõsi, mõndagi sõltub ka transpordi- ja parkimiskorraldusest. Ei maksa liigselt innustuda suurlinnades rakendatavatest sissesõidumaksudest jms. Suurlinn ja väikelinn on täiesti erinevad.

Jutud sellest, kui mugav teoreetiliselt on Tartu linn jalakäijatele ja jalgratturitele, on kindlasti innustavad. Aga selle teooria praktikasse panemine võtab veel aega. Võib-olla rohkem, kui peab vastu praegu tehtav kesklinna planeering. Tuletame meelde artikli algust – eelmise iga on vaid viisteist aastat.

Samal teemal: Kesklinna planeerimine ja areng, TPM 12.01, 17.01, 18.01, 25.01, 16.03, 21.03.
 

Märksõnad
Tagasi üles