Varjupaiga loomadel hoiavad silma peal kohevad sulepallid

Juba Tartu koduta loomade varjupaiga värava tagant on kõrge kahara kuuse otsas näha helehalli kogu. Eemalt kostub heledat kääksumist, justkui kõigutaks keegi õlitamata hingedega ust.

Varjupaiga töötajad on aga õnnelikud: nende kuuse otsas pesitseval kõrvukrätsul on tänavu hea aasta, sest kaks tibu on suutnud piisavalt suureks kasvada, et juba iseseisvalt puude otsas ringi askeldada. Mullu langesid  tibud vareste roaks.

See kohev helehall kogu kuuse otsas on rätsutibudest julgem. Istub seal ja uudistab inimesi, kes maapinnal sekeldavad, taevasse vahivad ja püüavad kuuse seest ka teist tibu ning rätsuema leida. Paljas silm seda ei seleta, ent suure objektiiviga kaameraga pildistades tabab fotograaf ära, et häbelikum tibu on ennast liikumatuna okste varju peitnud. 

Õlitamata ukse kääksumine läheb nüüd aga juba nõudlikumaks. Kuid see kostub hoopis kümmekonna meetri kauguselt teise kõrge kuuse otsast, kus arvatavasti ongi kõrvukrätsu pesa. Kääksuv rätsuema hoiab distantsilt poegadel silma peal, ilmselgelt pahane, et inimesed on liialt kauaks tema tibusid uurima jäänud. See, et ümberringi varjupaiga koerad kõrvulukustavalt hauguvad, rätsu ei kõiguta.

Just tänu neile koertele on rätsul varjupaigas rikkalik toidulaud. Koertele ette antud söögi jäänustest tahavad osa saada närilised, kes on rätsule maiuspalaks.

Ent just hiirte arvukusest sõltub, kui hea pesitsusaasta kõrvukrätsul on. Eesti ornitoloogiaühingu kommunikatsiooni­spetsialist Meelis Uustal sõnas, et kehval hiireaastal võivad mõned rätsud pesitsemisest suisa loobuda.

Uustali sõnul on kõrvukräts Eestis enim inimasustuse lähedust armastav kakuline. Enamasti võib neid kohata talumaastikel kuuskede otsas või kuusehekkides.

Et praegu on nii rätsudel kui teistel lindudel aeg, mil paarinädalased tibud teevad oma esimesi arglikke samme pesast välja, pani Uustal kassiomanikele südamele, et nad oma lemmikuid omapäi uitama ei laseks. Just kassid on ka kõrvukrätsu tibude suurimad vaenlased.