Ühishaud Toomemäe külje all leiab endiselt kasutust

Rahvaste monumendi juurde on eri aegadel ümber maetud tuhandete inimeste maised jäänused. Foto: Kristjan Teedema

Mööda Vallikraavi tänavat Lossi tänava poole (ja vastassuunas) tõttavad inimesed mööduvad oma teekonnal neljakandilisest punastest tellistest sambast, mille tipus vaskkera ja selle otsas rist. 

Ilmselt ei jää kuigi paljud seda sammast silmitsema ega selle tähenduse üle juurdlema, kuigi võiks. Baeri ja Vallikraavi tänava vaheline ala peidab suurt ühishauda ning punastest tellistest sammas on hauamonument.

42 koormatäit luid

Monumendi külgedel on neli vaskplaati, kuid tekstid neil on saksa, vene, ladina keeles ja Tartu murdes, pealegi üsna tuhmunud. Peab kõvasti pingutama, et aru saada, millest jutt. 

Lühidalt on jutt aga sellest, et 1806. aastal maeti siia ümber suurel hulgal inimluid, mis tulid välja Tartu ülikooli peahoone ning raamatukogu ehitustööde käigus. Rahvaste monumendina tuntud mälestussammas püstitati samasse kohta viis aastat hiljem.

Kunstiajaloolane Anu Ormisson-Lahe rääkis, et ümber maeti muljetavaldav kogus luid – arhiiviallikate järgi toodi neid peahoone juurest 42 kahehobusekoormat, ent lisandusid veel need, mis toodi samast lähedalt toomkiriku juurest, kuhu rajati raamatukogu. Kui palju neid luid võis olla, pole teada.

Tartu ülikooli peahoone ehitati kunagise Maarja kiriku asupaika. 14. sajandil ehitatud kirik jäi Põhjasõja ajal varemeisse ning oli õnnetus seisus saja aasta jagu, enne kui peahoone rajamiseks lõplikult ära lammutati. 

1811. aastal pandi monument tema praegusesse asukohta üles ning vahepealsete sõdade ja keeruliste aegade kiuste on sammas oma algsel kujul tänini säilinud.

Et keskajal asusid surnuaiad otse kirikute juures ning Maarja kirik oli suur kihelkonnakirik, maeti sinna sajandite jooksul märkimisväärne hulk kadunukesi, osa nende maistest jäänustest tuli peahoonele vundamenti kaevates välja.

Luud veeti Vallikraavi tänavale ning maeti suurde ühishauda. Idee haud monumendiga tähistada tuli mälestussamba autorilt Johann Wilhelm Krauselt. Monumendi otsene eeskuju paiknes Lätis Birini mõisas, kus sellesarnane sammas kaunistas sealset mõisaparki. 

1811. aastal pandi monument tema praegusesse asukohta üles ning vahepealsete sõdade ja keeruliste aegade kiuste on sammas oma algsel kujul tänini säilinud. Vaid monumendil asuvaid vasktahvleid on vahepeal puhastatud.

Kuigi suuremad luude ümbermatmised Vallikraavi tänava piirkonda jäävad üle kahesaja aasta tagusesse aega, ei tähenda see sugugi, et tänapäeval sinna enam ei maeta – just arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leitavad skeletid võivad oma viimse puhkepaiga leida Rahvaste monumendi vahetus läheduses.

Viimane matmine mullu

Arheoloog Martin Malve rääkis, et monumendi juurde maeti ümber 1987. aastal toomkiriku varemete juurest välja tulnud suurem kogus luid, kuid tema ise on seda piirkonda luude ümbermatmiseks kasutanud kahel korral. 

2012. aastal maeti sinna ligi kolmsada sajaliitrist kilekotitäit segaluid, mis tulid välja Maarja kalmistu kaevamisel, möödunud aastal kaevati sinna aga uus haud Jakobi 25 krundilt välja tulnud lõhutud luudele.

Millalgi tuleb aga Malvel taas ette võtta teekond Rahvaste monumendi juurde, sest ümbermatmist vajavaid luid koguneb siit-sealt tasapisi juurde. Ümbermatmise protseduur peetakse nagu kord ja kohus, kohal on ka kirikuõpetaja, kes loeb kauge aja kadunukestele hingepalve.