Surma külm hingus inimluudele ehitatud linnas

Tartu linnasüdames on aastasadade eest asunud kümmekond surnuaeda, mis võivad endast veel tänapäevalgi märku anda. Enamasti tähendab see, et ehituse käigus satutakse peale vanadele inimluudele.

Varasuvine Tartu oma kauni vanalinna ning hunnitu Toomemäega lausa meelitab väikesele jalutuskäigule. Miks mitte väisata ka botaanikaaeda või nautida vaateid Vanemuise teatrile? 

Ent jalutajaile ja romantikuile tuleb südamele panna: oma käikudel olge tasased ja aupaklikud, sest peaaegu et igal pool, kuhu te astute, võis mõnesaja aasta eest asuda surnuaed. Veel tänapäeval on need kunagised ja ammu unustatud kalmistud viimseks rahupaigaks paljudele aegade eest elanud inimestele.

Tartu ülikooli arheoloog ning just inimluude uurimisele spetsialiseerunud Martin Malve rääkis, et kunstiajaloolase Kaur Alttoa hinnangul tegutses keskaegses Tartus nii-öelda tipphetkel korraga umbes kolmteist sakraalobjekti. 

Kõigi nende kirikute, kloostrite või kabelite juures paiknesid ka matmiskohad ning nii pole midagi imestada, et ikka ja jälle tuleb kusagilt välja inimluid.

Alles 1771.–1772. aastal keelasid Katariina II ja senat oma ukaasiga linnakirikutesse matmise ning surnuaedu tuli hakata rajama linnast välja. 

Tartu kogudused hakkasid oma kadunukesi matma Raadi mõisa lähedal asunud Jaamamõisa põllule ehk praegusele Raadi kalmistule. 19. sajandil lisandusid uued surnuaiad Puiestee tänava äärde ja Roosi tänavale.

Jakobi mäe sünged saladused

Kaugete aegade tagant pärinevaid inimluid leitakse tavaliselt ehitamise käigus. Nii on teada, et ülikooli peahoone rajamise aegu 19. sajandi alguses tuli kunagiselt Püha Maarja surnuaialt välja 42 kahehobusekoormat inimluid (vaata kõrvallugu), Jaani kiriku juures asunud Püha Jaani surnuaiast on välja tulnud paar tuhat skeletti.

Maarja kalmistu ning Jaani kalmistu olidki keskaegse Tartu suurimad surnuaiad, sest Maarja ja Jaan kirik olid kihelkonnakirikud. Toomhärrad ja kõrgklass leidsid viimse puhkepaiga toomkirikus ja selle juures paiknenud Püha Dionysuse kalmistul.

Skelette on alles ka muudes kohtades, kus arheoloogilisi kaevamisi on tehtud. Luudest tühjaks pole ühtegi kohta kaevatud, muigas Martin Malve.

Viimaste aastate suurimad luuleiud pärinevad Jakobi mäelt, kus asus Püha Jakobi kalmistu. Esimesed teaduslikud kaevamised olid seal seitse aastat tagasi, mil leiti paarkümmend matust. Seoses elumaja ehitusega Jakobi 25 krundile võeti 2014. aastal asi uuesti käsile ning siis tuli välja juba 590 luustikku.

Ka tänavu on samast kandist inimluid välja tulnud, kui Krooksu pubi kõrval algas äri- ja kortermaja ehitus. Vaiaaukude puurimisel satuti peale nelja inimese maistele jäänustele ning see võib osutada sellele, et Jakobi kalmistu ulatus kaugemale, kui seni arvatud.

Kui Jakobi 25 maja alt viidi kõik väljatulnud inimluud ära, siis Jakobi mäe vanemate hoonete ning samas kulgeva sõidutee all on Martin Malve sõnul kindlasti veelgi luustikke. «Seal on pinnast täidetud ning matused on mitme meetri sügavusel, keldrid nii sügavale ei ulatu,» märkis arheoloog. Ta lisas, et luid on alles ka muudes kohtades, kus arheoloogilisi kaevamisi on tehtud. «Tühjaks pole ühtegi kohta kaevatud,» muigas Malve.

Võllamägi jättis pika ninaga

Väga suurte ootustega asusid arheoloogid viie aasta eest kaevama Narva maantee lähedal paiknevat Võllamäeks kutsutavat kohta, kuid paraku ei andnud leiumaterjal kinnitust hüpoteesile, et kunagi võis sellel kohal tõepoolest asuda Tartu hukkamiskoht.

Võllamäe nõlvadel asunud peenramaadelt oli aegade jooksul välja tulnud üksjagu luid ning neid leiti ka künka arheoloogilisel kaevamisel, kuid vägivaldse surma, näiteks raiumise jälgi luudelt ei tuvastatud. «Seega selles kohas võllast tõenäoliselt ikkagi ei asunud ning Tartus hukati kurjategijaid kusagil mujal,» märkis Martin Malve. 

Ta lisas, et künka pinnas pärineb tõenäoliselt lähedal asuvalt Püha Jüri kalmistult ning muld koos inimluudega toodi sinna tuuleveski aluse ehituseks 19. sajandil. Sellest ka Tuule tänava nimi.

Praeguseks on Tartust teada kümmekond kesk- ja varauusaegset kalmistut, kuid üksikuid skelette ning inimluid on välja tulnud rohkematest kohtadest, seega ei pruugi Tartu kunagiste surnuaedade kaart olla kaugeltki lõplik. Liivimaa sõja (1558–1583) ja Põhjasõja (1700–1712) aegadest peaks allikate kohaselt olema linna ümber mitmeid ühishaudu, ent siiamaani neile pihta saadud ei ole. Seega võib nii mõnigi tore roheala kusagil linna serval peita enda all sünget saladust kaugetest aegadest …

FOTO: Graafika: Artur Kuus

Tagasi üles