Roosi ehk Gildi galerii 20 aastat

Rosalie Pedassaar oma kunstigaleriis, mida sünnipäevakuul ehivad eriti fantaasiaküllased lillemaalid. Foto: Sille Annuk

Kunstikooli nahakujundajana lõpetanud Rosalie Pedassaar, kes nõukogude ajal maalis kombinaadis Ars rahakottidele ja albumeile mustreid, on end uuel ajal tõestanud galeristina.

Rosalie Pedassaar imestab väga, kuidas ta 20 aastat tagasi selle kõigega hakkama sai. «See oli mul ikka täitsa hullumeelne mõte,» ütleb ta.

Kõik, kes Gildi galerii perenaist tunnevad, hüüavad teda Roosiks. Roosi on Roosi!

Kakskümmend aastat tagasi töötas Roosi tavalise müüjana Laia tänava Sebra galeriis. Suhelda ta oskas, töö talle meeldis, kunsti ta armastas ja kunstnikke tundis.

«Üks mu sõbrake hakkas rääkima, et mul on kõik nii käpas, et mis ma töötan teistele. Selle asemel võiksin ise galerii teha,» meenutab Roosi. «Sõber muudkui torkis mind ja andis ka laenu.»

Roosi avas galerii ühes Rüütli tänava keldris, mis asus ajaloolises majas, kus müüdi ja müüakse kangaid. Kroon oli alles tulnud, aga inimesed ostsid kunsti päris meelsasti. 

Roosi maksis mitmesse tuhandesse ulatuva laenu juba esimese aasta lõpuks sõbrale tagasi.

Keldris müüs Roosi pilte kolm aastat.

Aga kui ühe paduvihmaga suvepäeval sademeveed läbi põranda sisse pressisid, nii et maalid ujusid vees, teadis ta, et leida tuleb uus koht. Kuna ta käis Gildi tänaval Postimehe kohvikus lõunat söömas, siis ühel päeval nägi ta vastasmaja ees üürikuulutust. 

Sinna, Gildi tänavale on Roosi oma kunstiäriga jäänudki ning praegu on ta Tartu vanalinnas ainus galerist. Teised galeriid on tegevuse lõpetanud või linnasüdamest kaugemale kolinud. Roosi peab vastu.

Roosi oma rooside ja Hille Kääriku lillemaalidega, Foto: Sille Annuk

«Kui ma nüüd ütleksin, et kõik on olnud lust ja lillepidu, siis oleks see vale,» märgib ta. «On olnud väga raskeid aegu!»

Algul püüdis Roosi endale müüja appi palgata, siis aga loobus. See tähendab, et ta on  kuus päeva nädalas kakskümmend aastat jutti üksipäini galeriid pidanud, vaid haruharva endale asendaja kutsunud.

«Seda normaalne inimene ei teeks, ta peab segane olema,» naerab Roosi iseennast. 

Ka märgib ta, et kõiki pilte ta müüki ei võta, kuna ta ei saa kiita töid, mis talle ei meeldi. Ka ei oska ta ostjale valetada, et miski on suur kunst, kui teab, et tegelikult ei ole.

Ükskord juhtus, et Roosi võttis müüki pildi, mis talle üldse ei meeldinud. Seda vaadates hakkas tal lausa halb. Aga tooja palus ja palus. Roosi ütles, et olgu – kuu aega! Kahe päeva pärast pööras ta pildi näoga vastu seina ning andis aja möödudes toojale tagasi.

Kunstnik Pille Tammela, kes Roosit galeriis on vahel asendamas käinud, hindab Roosit nii inimese kui galeristina. «Ta on asjalik, aga ka vahvalt humoorikas ja optimistlik inimene. Roosi sõnaseadmisoskus on alati toniseeriv,» räägib ta.

Kunstnik Andrus Peegel, Roosi koolivend Tartu kunstikooli päevilt, ütleb samuti, et Roosi on üks väga lahe inimene, kes jagab konjunktuuri ning oskab alati midagi soovitada. 

«Ning ta ei räägi ainult piltidest ja rahast, temaga võib, rääkida kasvõi kassidest ja koertest,» ütleb ta.

Roosi juures käivad mõnikord prouad jutlemas ning vahel tuleb Roosil ka psühholoog olla.  «Ikka kuulan ära, kui inimene tahab rääkida, miks ma ei kuula,» ütleb ta. «Ma ei hakka ju nähvama, et kuulge,  ostjad meeldivad mulle rohkem!» 

Gildi galerii

• Tartu vanalinna kunstikauplus, millel täitus 5. juunil 20. tegutsemisaasta.
• Galerii näitusel näeb Hille Kääriku teoseid pealkirja all «Eile, täna, homme».