Teistpidi lõuna – seltsiks pika varrega «asi» ja kaks kriimuvaba lappi

Klaasipesu kaheksandal korrusel on keerukas, sest kõik aknad ei käi lahti. Ja kuna tööriistadega tuleb õiendada üsna kõrgelt positsioonilt, siis on seal ka pisut tuuline. Foto: Aime Jõgi

• Vabatahtlikud käivad Tartus aknaid pesemas neil, kes seda ise enam ei suuda.

Üheksakorruselise maja kaheksandal korrusel elava perenaise juurde kutsub mind aknaid pesema Evelyn Vanamb. Ta ütleb, et tehku ma endale üks teistmoodi lõuna!

Ukse avab naine, kes naeratab lahkelt ning ütleb, et ta nimi on Maie. Et selline imelik vanaaegne nimi, märgib ta. 

Panen kingad seina äärde ning tervitan Evelyni, kes juba köögiakna ees toimetab.

Maie on 84-aastane, tal on kolm tuba ja köök ning ta viib mu kõige väiksemasse tuppa. Seal on akna ees roosad külg- ja valged pitskardinad, seina ääres kirju päevatekiga lapsevoodi ja lae all mänguasi, beebide pilgupüüdja. 

Maie on väga tänulik. Ütleb, et nii hea on aknast välja vaadata, kui klaasid puhtad.

See tuba oli Maie lapselaste tuba. 

«Oi, nad on mul juba kõik ammu suured,» märgib Maie. 

Mulle paistab ka, et selles toas ei ole aastaid keegi midagi muutnud. 

Lükkan akna eest kardinad ettevaatlikult kõrvale. Maie hoiatab, et akna suurem pool lahti ei käi ja et sellega on üks igavene jama: käsi ei ulatu väljastpoolt kuigi kaugele küürima. 

Siis toob mulle pika varre otsas abivahendi. Siis tabureti. 

Lõpuks paneb käeulatusse ajalehed, kuna vanasti nühiti aknad kuivaks ikka ajalehega. Märgib vestluse alustuseks, et nii jahedat kevadet kui tänavune pole tema oma pika elu jooksul näinud. 

Hakkan pihta 

Tõmban väikse külgakna lahti … Tugev tõmbetuul sikutab mu taburetilt maha. 

Maie läheb ja paneb toaukse kinni, nii on tuulekoridoril punn ees.

Väike aknaruut saab puhtaks nagu niuhti! Suurema ruuduga toimetamine on paras kunsttükk.

Pika varrega asi tööhoos. Foto: Aime Jõgi

Pika varrega asi natuke aitab, kuid klaasi kuivaks tõmbamisel läheb kummist kaabitsale vaja jõudu. Kui käsi lühike ja vars pikk, siis jõudu väga kauaks ei jätku.

Pean akent väljast poolt mitu korda vammiga niisutama ja siis kummiga mitu korda uuesti kuivaks tõmbama. Ning siis ikkagi käsitsi triipe nühkima.

Õnneks olen kodunt kaasa haaranud kaks head lappi, millega nühkides triipe ei jää.

Maie tuleb vaatama, kuidas mul läheb.

Märkab kohe üht triipu ja küsib, kas seda sealt tõesti kuidagi kätte ei saa.

Püüame kahekesi. Maie hoiab mind jalgadest kinni ja mina küünitan nii kaugele, kui julgen. Läheb paremaks küll. 

Proovime teist korda. Maie hakkab kartma, et viimaks kukun alla. Luban, et ei kuku.

Vaatame akna veel kord üle. 

Ühes kohas on sise- ja välisklaasi vahel veeplekk. Maie tahab teada, kas ikka on kahe klaasi vahel või viimaks ei ole. 

Nühin uuesti akent seestpoolt ja siis väljastpoolt ning veendume mõlemad, et teha ei saa midagi. 

Ma ei kahtlegi, et selle kodu perenaine on eluaeg väga puhas inimene olnud, ta elamine on praegugi piinlikus korras ning ilmselgelt soovib ta, et nii võiks see alati olla. 

Maie ise tabureti otsa ei roni, ta mõlemad puusaliigesed on kunstliigeste vastu välja vahetatud … Vahepeal räägime natuke ka elust, aastatest ja tervisest. 

Suur õunaaed

Evelyn on köögiaknaga lõpetanud ja kolinud järjega elutuppa. Mulle jääb rõduga tuba, kus vajavad pesemist akna- ja ukseklaas. See on ilusa punase vaibaga magamistuba.

Maie osutab öökapil olevale pildile, kus ta istub nagu suur-ilmadaam, lilled süles.

«Minu 70 aasta juubel,» mainib ta. 

Pildil näeb Maie välja nagu 50 – noor ja ilus. Maie on praegugi ilus, eluaeg raamatukoguhoidja ametit pidanud. Raamatud on tal praegugi kodus igal pool. Maie räägib hea meelega kõigest, kuhu jutt parasjagu veereb. 

Sellest, et on pärit Peipsi-lähedasest külast. Ning et nende talul oli suur õunapuuaed.

Kõrged majad nagu kaljud. Foto: Aime Jõgi

«Kui te teaksite, kui suur! Õunad olid alati omast käest võtta,» lausub Maie.

Praegu paistavad ta rõduaknast vaid üheksakorruselised majad nagu kaljud ning õu on all sügaval kuristikus.

Minul töö aga lendab käes, sest mis viga rõdul seistes aknaid väljastpoolt pesta.

Lõpuks leiame koos vaid paar täppi, millega ekstra tegelda tuleb, aga küünega tugevasti kraapides kaovad needki. 

Maie on väga tänulik. Ütleb, et nii hea on aknast välja vaadata, kui klaasid puhtad ja säravad.

Tõmban pitskardinad oma kohale tagasi. 

Jään volte sättima ning märgin, et minu ema on mulle õpetanud, et kardinavoldid peavad ilusad ja ühtlased olema, sest neile, kes majast mööda kõnnivad, ei tohi jääda muljet, nagu elaksid seal lohakad inimesed. 

Maie ütleb, et mul on väga hea kasvatus. Ta on samal aastal sündinud kui minu ema.

Mis siis on tähtis?

Kolmetoalise korteri neli akent on koos Evelyn Vanambiga tunni ajaga puhtad.

Evelyn ei oska hästi seletada, miks ta vabatahtlikult end abivajajate aknaid pesema pakub ning miks ta oma sõpru sedasama tegema kutsub. Ta käib ise ka tööl. Tal on mees, kolm last ja koer. Ta ütleb, et tema kodu ei ole kaugeltki eeskujulikus korras, aga see pole tähtis.

«Tähtis on see, mida sa oma päevas oluliseks pead,» ütleb ta. «Kas ma oleksin selle ühe tunniga täna midagi tarka teinud!? Aga nüüd mõtlen hoopis, et kui mul on kodus mõni ammu ärategemist ootav töö, siis see seal on samuti kättevõtmise asi, nagu olid Maie aknad.» 

Korteri perenaise nimi Maie on privaatsuse huvides välja mõeldud. Kõik ülejäänu on sulatõsi. 

Aknapesija heast südamest

Evelyn Vanamb kuulub ühte maailma suurimasse vabatahtlikke ühendavasse organisatsiooni Art of Living, tõlkes elamise kunst. 

See on pühendunud inimväärtuste arendamisele ning vägivallatu ja stressivaba maailma loomisele ning selle programmid puudutavad nii humanitaartööd kui ka haridust ja tervislikku eluviisi. 

Üks vabatahtlike seisukohti on, et kõikidest kõige rikkamad on need, kes jagavad iseennast ehk inimese varanduse mõõduks on see, kui palju ta jagada suudab, mitte see, kui palju ta kokku kuhjab.

Eelmisel nädalal said Tartus puhtaks üheksa abivajaja korteri aknad. Eile said puhtaks veel ühe kodu aknad. 

Evelyn Vanamb ütleb, et tööd jätkub jaanipäevani.

Kõik, kes soovivad vabatahtlikuna aknapesus kaasa lüüa, võivad Evelynile helistada telefonil 56257702 või kirjutada e-mailile [e-mail]

Evelyn Vanamb ütleb, et kui ta jõuab teisi aidata, siis on tal ka oma kodus rohkem jõudu tegutseda. Foto: Aime Jõgi