Tõrjeks paigutatud kileribad ja purgikaaned mõjuvad pigem interjöörielementidena selles karmiilmelises südalinna linnukodus.
Postimehe ajakirjanikele, kes töötavad üle tänava Valge maja kuuendal korrusel, pakuvad need paarkümmend naerukajakapaari igapäevast seltsi. Äkitselt tõusevad aga kõik linnud, ka pesadel istujad lendu ja kaovad.
Reporterid teavad: käivitus pesade lähedusse 20. mail paigutatud peleti, mille hädakisahäält nemad küll toimetusetuppa ei kuule. Poole tunni pärast naasevad kajakad pesadele.
Oht tehnoseadmetele, ventilatsiooniavade ummistused, rünnakud katust puhastanud inimestele – loetleb Tasku keskuse äri- ja kliendisuhete juht Kristel Tannik põhjusi, miks Eesti Meedia, kesklinna keskus ja Playtech otsustasid koos tööle rakendada linnupeleti.
Terav tämber suveöös
«Visuaalselt väga ilusad ja uhked linnud,» kõneleb oma naabritest kesklinnas Munga tänaval elav keraamik Kaido Kask. «Kui soojas suveöös aga akna avad, kuuled kõrvalkatuselt seda kriiskavat, läbilõikavat tämbrit ...»
Linnakajakatele ongi ette heidetud peamiselt kisa, ka ümbruse reostamist väljaheidetega. Pesitsusajal juunis ja juulis võivad kajakad poegade läheduses inimest rünnata. Enamasti nad küll ainult hirmutavad: pikeerivad inimese poole, pöörates enne sihtmärgi tabamist kõrvale.
Tartu ülikooli linnuökoloogid ja linnavalitsus on kümmekond aastat koos nuputanud, kuidas vähendada lindude põhjustatud häirimisi.
Kolm aastat tagasi võeti kesklinnas kasutusele linnupeletid (peab olema keskkonnaameti eriluba). Künnivareste arvukus kesklinnas kahanes, aga teateid mustakuueliste vaenlaste kohta hakkas tulema teistest linnajagudest.
Pealinnas peavad kajakad arvestama loodusliku vaenlasega.
«Seal on viisteist kanakulli omavahel territooriumi ära jaganud,» märgib Eesti ornitoloogiaühingu direktor Andres Kalamees. «Ka Tartus tuleb teateid kana- ja raudkullide kohta järjest rohkem.»