Paadi päästmine tõi tänu asemel tüli

Tundmatud isikud kruvisid mai lõpus maha Emajõe aeruklubi sildi ja sodisid selle üle. Foto: Emajõe aeruklubi

Kahe jõepõhja uppunud paadi ülesleidmise lugu päädis spordiklubide pingeliste suhete tõttu hoopis politseisse avalduse esitamisega.

Läinud aasta sügisel uppus Emajõkke Eesti aerutamisföderatsiooni lastepaat. Umbes samas kohas sõudebaasi ja lodjakoja vahel läks tänavu kevadel põhja Emajõe aeruklubile kuuluv süst. Kuigi uppumiskoht oli võrdlemisi täpselt teada, ei viinud otsingud tulemuseni.

Emajõe läbipaistmatust veest väikest alust otsida on hullem kui heinakuhjast nõela – toimetada saab ainult käsikaudu. Õnneks on tänapäeval aga seadmed, mis võimaldavad eeltöö teha pinnalt. Niisiis enne, kui klubi Maremark sukeldujad paate välja tooma läksid, olid nende kontuurid ja asukoht määratud kajaloodiga. Päästetöid korraldas sõudmise ja aerutamise klubi (SAK) Tartu.

Kaks versiooni

Siitmaalt lähevad Tartu linnale kuuluvat sõudebaasi haldava SAK Tartu ning baasis allkasutajana tegutseva Emajõe aeruklubi versioonid juhtunust suuresti lahku.

Aeruklubi treener Aavo Faber kahtlustas suuremale ringile, seejuures linnavalitsusele saadetud kirjas, et toimuvat üritati nende klubi eest varjata ja nendele kuuluvat paati taheti omastada.

Tema kahtlusi õhutab see, et kuigi ta käis paatide väljatoomise hommikul sõudebaasis, ei öelnud talle keegi plaanitava kohta sõnagi. Ning teiseks, et kui paadisillale oli nende paat välja toodud, kostis juhuslikult toimuvale peale sattunud aeruklubi treeneri kõrvu fraas, et leidvara kuulub leidjale.

Aeruklubi treeneri sõnul teadsid kõik, et leitud paat on nende oma, sest selliseid on viimastel aastatel jõkke uppunud vähe ja need on kõik teada.

Peale selle kahtlustab Faber, et SAKi liige Kevin Kriisa tahtis nende lastesüsta omastada, sest tundis selle vastu kummaliselt suurt huvi.

Aeruklubi treener Jaan Vaiksaar, kes oli alarmeeriva kõne peale leitud paadi juurde kiirustanud ja seda porist pesema hakanud, mäletab Kriisa küsimust: «Mida sina siin teed?»

Aeruklubi treener Margus Mauer ütles selle kohta, et tegelikult oli kõigile asjaosalistele teada, et kõnealune paat oli aeruklubi oma, pealegi uus. Asi on selles, et sääraseid treeningupaate on viimastel aastatel jõkke uppunud vähe ja need on kõik teada.

Vandaal redeliga?

SAK Tartu spordijuht Rait Merisaar selgitas, et mingit varjamist siiski ei olnud, sukeldumisklubi tuli paate välja tooma siis, kui neile sobis, ja täpne aeg ei olnud varem teada.

Kriisa omakorda ütles, et tema ei mäleta tsitaati leidvara kohta, küll aga vestlust Vaiksaarega. Kuid asjaolud olid tema sõnul hoopis teised, nimelt soovinud sukeldujad paadist pilti teha sellisena, nagu see välja toodi. Sestap jälgis Kriisa paati ka siis, kui see oli juba ellingusse viidud.

SAKi inimesed ei jäta torkamata, et hoopis aeruklubi inimesed on nüüd paadi teadmata kuhu ära viinud. Vaiksaare selgitus polnud siiski põnev: paadi rooliseade vajas remonti ja paat viidi seepärast ära töökotta.

Paadi leidmise looga seostas Faber vahejuhtumit nende spordiklubi sildiga päev hiljem. Nimelt kruvisid tundmatud isikud sildi maha ja kirjutasid sellele musta aerosoolvärviga «Mitte keegi ei armasta». Juhtumi kohta on politseile tehtud avaldus ja politsei uurib seda kui väärtegu, sest silt pole väärtuslik.

Faber ütles, et süüdlane ei saanud olla juhuslik huligaan, sest sildi mahavõtmiseks läks vaja redelit ja kruvikeerajat.

Faber palus oma kirjas linnavalitsusel võimalust mööda panustada linna spordibaasis normaalseks treenimiseks tarviliku olustiku kujundamisse.

Spordivaldkonna abilinnapea Tiia Teppan ütles, et linnal ei ole selle juhtumi taustal siiski kuigivõrd võimalik sõudebaasis midagi muuta. Teist sõudebaasi linnal pakkuda pole. Ta meenutas, et arutusel on olnud sõudebaasi haldamise andmine sihtasutusele Tartu Sport, kuid sellest ei võidaks keegi.

SAKi poolelt vaadatuna on ka üks etteheide: paadi leidmise eest oleks võinud neile vähemalt aitäh öelda.