Imat Suumann ületab Tartut maalides aegruumi

Imat Suumann on hakanud maalidel kujutama ühe motiivina rosetti, mis on detail mõnelt linna raudväravalt või hoonelt.

FOTO: Sille Annuk

Promenaadiviies on eksponeeritud Imat Suumanni maali­näitus «Jurjev Livonskii», mille pealkiri viib vaataja 16. sajandisse, kui linn kandis nime Liivimaa-Jurjev (Юрьев-Ливонский).

Tartu arhitektuur ja atmosfäär on kunstnikke köitnud juba üle paarisaja aasta. Mõtlen siinkohal eelkõige 19. sajandi algul rajatud ülikoolile, mis andis linnaruumile uue ilme, ning samal ajal loodud joonistuskoolile, mis pani aluse Tartu kunstiharidusele.

Joonistusõpetaja Karl August Senffi ja tema õpilaste käe all valminud gravüürides on fookus ehitistel (toomkiriku varemed, ülikoolihoonete ansambel), neis puudub liikumine ja ka inimfiguuri kohtab harva. Eelkõige on tegemist dokumenteerivate fragmentidega ajaloost ja seda kinnitab asjaolu, et mitmetest teostest tehti hoonete ümberehituste tõttu uus versioon, mis tagas võimalikult täpse jäädvustuse.

Arhitektuuri ülimuslikkus ei väljendanud ainult linna arengut ja akadeemilist õhkkonda, vaid see oli ka sild mineviku ja tuleviku, vana ja uue vahel.

Tartu linnaehitus on kihiline, jutustades lugusid kunagisest piiskoplikust võimust, jõukast hansalinnast, gootika hävingust ja klassitsismi sünnist, sõdadest ja kaotustest. Kõike seda tajub ja tunnetab maalikunstnik Imat Suumann, kes teeb oma loominguga justkui midagi võimatut: ta ületab aega ja seob kahesaja aasta taguse kunstitraditsiooni meie kaasajaga.

Tühi ruum ja tundlik värv

Imat Suumann maalib linna vaikust ja tühjust, mida võib tabada sügavatel öö- või varastel hommikutundidel kõrvalistel tänavatel. Vaid üksikutelt töödelt leiab viiteid inimtegevusele: põlev tänavalatern või lennuk valges taevas.

Ta maalib kesklinna tänavavõrgustikku, mis on säilitanud keskaegse ilme, ning ikka ja jälle liigub oma motiivides toomkiriku võlvide ja varemete juurde. 

Neile vastanduvad nüüdisaegsed korterelamud, mis ei tekita näituse üldpildis konflikti, vaid kunstnik on vastupidi suutnud tabada Tartu olemuslikkust.

Suumanni maalidel ei ole eri arhitektuuristiilid ja ehitised mõeldud kontrastina, vaid tervikuna ja kokkukuuluvana. Mitmetel töödel on motiiviks rosett, mis on detail mõnelt linna raudväravalt või hoonelt, kuid mis siin esineb eelkõige sümboli, mitte konkreetse viitena.

Suumanni maalidel ei ole eri arhitektuuristiilid ja ehitised mõeldud kontrastina, vaid tervikuna ja kokkukuuluvana.

Kunstnik interpreteerib ajalugu arhitektuuri ja maalikunsti kaudu, kuid tema väljendusvahend on värv. Tehniliselt on tema käekiri tuttav.

Kunstniku värvipalett on talle omaselt tagasihoidlik, kuid endiselt hämmastab tema oskus luua selle pinnalt nii tundlikke ja nüansirikkaid töid. Lõuendeid katavad läbikumavad kihid ning linnavaadete avar taevas muudab vastavalt ajahetkele oma tooni – vaadake neid töid hommikupäikeses ja õhtuhämaruses.

Suumanni tööde motiivid toovad silmade ette 19. sajandi joonistuskooli traditsiooni, kuid tunnetuslikult võib selles tajuda 20. sajandi alguse meeleolusid, millest kõnelesid linna suurimad boheemlased, luuletajad ja kunstnikud.

Konrad Mägi kurtis ikka ja jälle linna väiksuse üle ning kirjutas Aleksander Tassale, et kui kord siit pääseb, siis tagasi enam tulla ei või. Siurulased kirjutasid Tartule pühendatud ridu, kuid samas unistasid suurtest linnadest ja Tartust lahkumisest.

Tartus ja Tartust ära

Nii kirjutas ka Friedebert Tuglas 1917. aastal Marie Underile: «Vahel on sarnaseid kurbi, kurbi hommikuid! Kogu öö kulus kõige paremas meeleolus, jalutades Toomemäel oleksin tahtnud üle kiriku varemete hüpata, oli hää joosta tuttavatega ja tuttavaga puude all, minna kell kaks öösel võõrsile, teha pillkaari kasteses aias jne. Kuid need hallid, kurvad, väsinud hommikud! Tahaksin nii väga siit ära sõita. Olen väsinud Tartust ja kodumaast. Midagi ei või siin teha ja isegi laiskus on mürgitanud miski sõnuseletamatu, kuid lõpmata irriteeriva elemendiga, mida see õhk enesest hõõgub.»

Kas sellist vastuolulist armastust ei ole ka Imat Suumanni maalides? Jäägitu armastus oma kodulinna vastu, mis on segatud igatsusega minna vahel ära teise aega ja kohta. Näiteks sajanditetagusesse aega.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles