Konkursi korras lasteaeda tööle. Püüdmatu unelm?

Helju Pikhof, riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni aseesimees. Foto: Liis Treimann

President Kersti Kaljulaid viskas õhku mõtte, et koolieelikuile tuleks lasteaias emakeele kõrval selgeks õpetada veel teinegi keel. Selles loos on tõtt: lapsed haaravad kõike ju lennult.

Ajakirjanik Jaan Martinson läks oma arvamises konkreetsemaks: see teine keel peaks olema vene keel, sest inglise keel tuleb praegusajal iseenesest.

Selle peale puhkes eri keelte vajalikkuse ja väärtuse üle käre arutelu, mis on sumbunud oma mõttetusse.

Alushariduse kõige suurem probleem on hoopis muus. Meil napib noori ja nooremapoolseid lasteaiaõpetajaid ning peamine põhjus on väike töötasu.

Liiati erineb keskmine palk paikkonniti ligi 2,4 korda (nii on see 2015. aasta täisandmete põhjal).

Mõelgem: milline kõrgelt haritud õpetaja läheb lasteaeda tööle, kus omavalitsus maksab talle suurt südant ja suurt pinget nõudva töö eest vähem kui 500 eurot kuus?

Õhust, armastusest ja missioonitundest aastakümneid lapsi kantseldanud ning koolitanud õpetajad lähevad aga riburada pensionile, ilma et noori peale kasvaks. 

Elame juba pikki aastaid oludes, kus praegustelegi nõuetele vastava alushariduse andmine võimalikult hästi ja võimalikult paljudele koolieelikutele eeldab lasteaednikelt suisa kangelasmeelt. Ilma teatud taseme teadmiste ja sotsiaalsete oskusteta, jah, ka väärtuste ja hingehariduseta ei ole laps kooliküps. 

Tartu on veerandi tublimate omavalitsuste seas, kus lasteaiaõpetajale makstakse enam kui 80 protsenti kooliõpetaja alampalgast. (Alammäärast räägime nüüd seetõttu, et keskmine selgub alles tagantjärele.) 

Lisaks hariduspealinna muidu headele mõtetele on oma osa selles kindlasti ka haridustöötajate liidu ja linnavalitsuse pika traditsiooniga palgaläbirääkimistel.

Paraku on vaat et möödunud sajandist peale arutatud ka meetmeid, kuidas sammhaaval tuua lasteaiaõpetaja töötasu kooliõpetaja palgale lähemale – et lõpuks need ühtlustada. Püüdmatuks virvatuleks on see jäänudki.

Nii või teisiti, linnavalitsus lubab sügisest kõrgharidusega lasteaiaõpetaja palga alammääraks 890 eurot (mullu oli see 810 eurot kuus) ning õpetajaabile ja lapsehoidjale 600 eurot (mullu oli 535).

Riigilt saadav toetus läheks tükkis lasteaiaõpetajate ja juhtide palgatõusuks ning lisaeelarvest otsitaks raha juurde logopeedidele, õpetajaabidele ja lapsehoidjatele.

Kollektiivlepinguga ette nähtud pikem puhkus – nii õpetajatele, nende abidele kui assistentidele – võiks ju ka lasteaedniku töö kasuks kõnelda. Ometi on õpetajatest Tartus ikkagi puudus.

Tuttav lasteaiajuhataja rääkis, et kahe aasta jooksul on tal 24 inimesest jõudnud seitse pensioniikka, aga koolist tulnud noori õpetajaid pole ta iidamast-aadamast näinud.

Niisiis on valitsus otsustanud omavalitsustele appi tulla, aitamaks neil nelja aastaga ühtlustada kõrgharidusega lasteaia- ja kooliõpetaja alampalga, ja leidnud selle tarvis mitukümmend miljonit eurot.

Tingimus on, et omavalitsus, kes riigilt raha tahab, peab ka ise lasteaiaõpetajate palga alammäära tõstmisel pingutama.

Sellest koolisügisest peale peaks lasteaiaõpetajate palk tõusma vähemalt 80 protsendile koolipedagoogi kehtivast alamtasust.

Tuleva aasta algusest peaks lasteaia- ja kooliõpetaja palgasuhe kasvama 85–90 protsendini. 2019. aastal soovime kooliõpetaja palga miinimumile järele jõuda.

Lasteadnikud ja haridusametnikud on ühel meelel selleski, et lasteaiapersonali miinimumkoosseisu peavad kuuluma liikumis- ja muusikaõpetaja ning rühmas töötama kaks kõrgharidusega õpetajat ja üks vähemalt lapsehoidja ettevalmistusega õpetajaabi. Ainult nõnda tagame laste mitmekülgse arengu terve päeva jooksul. Lahjemaid lahendusi on tinginud raha- ja kaadrinappus.

Kuulda on, et PISA uuringuid on kavas laiendada ka lasteaedadele. Rahvusvaheliste meeste arvates on meie mailt loota suurepäraseid tulemusi. Juba sellegipärast, et lasteaiaõpetajad on meil kõrgharidusega, aga nõnda ei ole see sugugi mitte igal pool.

Näis nüüd, kas tunnustus toob kaasa ka lasteaiakatsed ja võõrkeele süvaõppe, parimate aedade pingeread ja vastuvõtu konkursi korras – nagu see käib (eliit)koolide puhul.

Nali naljaks, aga vast ei tohiks siiski ära unustada, et mäng on väikese inimese töö, ja rõõmuga tehtud töö.

Kõigepealt on aga vaja tõsta õpetaja, ka lasteaiaõpetaja elukutse au sisse, et meie lapsi õpetaksid ainult head ja paremad. 

Kui kord lasteaiaõpetajaks tahtjatest on saba ukse taga – noh neile võib ju töökonkursse korraldada küll.