:format(webp)/nginx/o/2017/05/08/6637923t1heaaf.jpg)
Loodust nautinud olen lapsepõlvest peale. Eriti jõe ääres. Emajõe, selle meie jõgede ema kallastele on Tartu linnavalitsus rajanud Supilinnast ülesvoolu terve puhketsooni, mis koosneb matkarajast, mitmest liivarannast, stendidest, heakorravahendeist ja lõkkeasemeist.
Just äsja kobestas traktor taas kohevaks liivarannad, et suplejatel oleks hea päikest võtta ja jõkke ujuma minna. Ja esimesi ujujaidki oli näha.
Õnneks on veel kaldapuistus säilinud toomingaidki, kus just praegu laksutab esmalt ööbik. Siis veel üks ja veel ... Pärast päikesetõusu sekkuvad teisedki liigid, nii et lõpuks moodustub Emajõe kallastel tõeline lindude orkester. Õhk on paks nii puhkevate pungade aroomist kui ka linnulaulust.
Jões löövad järjest laksu mitut liiki kalad, eemal kiigub linnavalitsuse paigaldatud rippkiigel rahulolevalt hommikust jalutuskäiku lõpetanud noor tütarlaps. Matkarada ise on täis hommikujooksu tegijaid, küll koeraga, küll ilma.
Selline pilt avanes mulle hiljuti Jänese matkarajalt ja liivarandadelt Tartus Emajõe ääres. Vorbuseni on siit vaid kolm kilomeetrit.
Eestis on arenenud majanduse asemel välja kujunenud allhankijate-toorainetarnijate arengumajandus, mille hiigelkasumid riigist välja voolavad. Sama sihti taotleb ka Vorbusele planeeritud hiigeltehas, mis üritab töötleva tööstuse sildi all Eestit ja kogu Baltikumi metsadest tühjaks pumbata.
Kes seda ei usu, tuletagu meelde veel eelmisel sügisel tehtud metsade kokkuostmise lauskampaaniat, mille neoonreklaame näidati isegi Tartu Tasku keskuse fassaadil.
Ja mida läheksid matkarajale hingama need hommikujooksu tegevad tervisesportlased, kui põhja-loodetuulega tungib ninna ja kopsudesse mädamunahaisune, hingemattev lehk?
On selge, mis eesmärgil seda tehti. Tegelik kasum ei kuulu aga mitte jagamisele, vaid läheb väga kitsa kildkonna taskusse. Tagajärjeks on mitte ainult laastatud metsad, vaid ka rikutud Emajõgi, kuhu linnarahvas suplema enam ei tule.
Juba puhteetiliselt oleks mõte sellisest supluskohast, kuhu suunatakse mitte mõne tavalise tehase, vaid tselluloositehase heitveed, täiesti vastuvõetamatu.
Ja mida läheksid matkarajale hingama need hommikujooksu tegevad tervisesportlased, kui põhja-loodetuulega tungib ninna ja kopsudesse mädamunahaisune, hingemattev lehk?
Kes soovib tunda saada, sõitku Kehrasse – seal on tselluloosivabrik täies töös. Või küsigu nendelt, kes veavad toorpuitu Soomes ja Rootsis tselluloosivabrikutesse.
Osa jões elunevaid liike võivad solgile küll vastu panna, kuid ökosüsteem tervikuna lüüakse rivist välja, osa liike kaob. Olen jälginud lausreostust omal ajal Pärnu jõe ülemjooksul ja seetõttu tean rääkida.
Ja kes enam tahaks süüa tselluloosipäradest läbi imbunud kala? Ja mis saab Euroopa suuruselt neljandast järvest Peipsist, mille kala domineerib Tartu kalaturgudel?
Vorbuse suurtehase tulevikuvisiooni taustal mõjuvad tehast rajada püüdvate isikute soovid ja mõttekäigud varblaste siutsumisena Emajõe ööbikukoori taustal.
On hea, et asja pärast on muret tundnud ka Tartu linnapea Urmas Klaas, kuid oleks huvitav teada, mis meelt on linnavolikogu, ja kas on oodata selgepiirilist seisukohavõttu enne, kui on liiga hilja.
Milleks üldse investeeriti matkarajasse, kui nüüd lastakse sellele kõigele reostatud õhk ja vesi peale tõmmata?
On selge, et suurtööstust ja just üldrahvalikku kasu andvaid suurtööstuse ettevõtteid on Eestisse vaja, kuid mitte valimatult igasuguseid ja mitte igasse kohta. Ja ammugi mitte tselluloositööstust Emajõe äärde.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/31/6730577t1h22c1.jpg)