Ristipoeg Agu Laisk: Evald Rooma elas üle kõik kontrastide ajad
Kuula ka videot

  • Evaldi loo pani ristipoeg küll kirja, aga teenistusel lasi kõnelda saksofonil.

Lahkus Evald Rooma, tuntud kui onu Eskimo – Tartu Tähe kavaler, kes on jätnud oma jalajälje Tartu linna ajalukku. Kord vaatas see mees, pea kuklas, akna poole, mille taga kirjutati alla Tartu rahulepingule. Tema elu on näide sellest, missugune peaks olema tavalise inimese tavaline töö, et olla maksimaalselt vajalik ja kasulik oma kaasinimestele. 

Temaga koos lahkub täna tükike meie ajalugu.

Evald Rooma sündis 6. juulil 1911 Tartus, õppis Tartu kaubanduskoolis, tehnikagümnaasiums. Ta iseseisvus juba 15-aastaselt, kujunes koos meie vabariigiga, tehes kaasa selle arengud ja tagasilöögid.

Kuidas jääda ellu igas ajas

Tema elulugu oleks nagu isikustatud ajalugu, kuidas elada – seejuures kaua ja mitte kehvasti – läbi kontrastselt muutlike ühiskondlike reeglite. 

Kõik algas siis, kui maaelus hakkas tekkima inimeste ülejääk, kes suundusid linna rakendust leidma. «Linnas elamiseks oli vaja oskust,» kirjutab ta oma eluraamatus.

Vaatamata lühikesele kooliteele oli tal linnaeluks vajalikku algatusvõimet, tahtejõudu ja ideid. Sest neid omadusi ei saa ju koolist – haridus aitab neid omadusi vaid suuremalt ja sügavamalt teoks teha.

Evald Rooma eriline huv oli tehnika, sest just tema noorusajal asuti kasutama mootoreid, elektrit ja raadiot. Oma kätega ehitas ta mootorpaadi.

Evaldile oli tehnika aga mitte eesmärk, vaid vahend: tehnika abil sai luua midagi, mida keegi teine vajas või ostis, olgu see siis lõbusõidud radiofitseeritud paadiga Emajõel või veidi hiljem tema Eskimo kaubamärk – jäätis. 

Evald Rooma Eskimo jäätist ei jahutatud enam jõejää ja soolaga, vaid Ameerika Frigidairi firma külmikutega, mis on leidnud auväärse koha Balbiino firmamuuseumis. Evaldi hinge ei rahuldanud ettenähtud palgatöö, vaid oma isiklik «äri», aga tema ettekujutus ärist ei olnud mitte lihtsalt ostmine ja kallimalt müümine, vaid mingi uue lisaväärtuse valmistamine.

Evald oli ettevõtja või ärimees, nagu ta ise armastas rõhutada. Ärimehe väärikuse juurde kuulus ka arusaam, et vähemalt sada tuhat senti pidi olema taskus, et naine võtta.

Esimene ja ainus armastus

Evaldi esimene ja ainus armastus oli Ellinor Veidenberg, kellega kahekesi nad elasid 66 aastat, kuni Ellen lahkus 90-aastasena. Evaldi ettevõtmistes oli Ellenil tähtis koht firma tegevjuhi ja raamatupidajana, sest palgatöötajate aususe peale ei saanud loota mitte ühegi riigikorra ajal.

Aga just siis, kui perekond loodud, Eskimo firma üles ehitatud, külmikud ja autod ostetud, äritegemise reeglid selgeks saadud, äkki lõppes see kõik. Kadus maailm, kus määrav oli kapital ja sellel põhinevad ärireeglid, asendudes maailmaga, kus valitses defitsiit ja määravaad olid korruptiivsed inimsuhted – ükskõik, kas keelajad-käskijad asjamehed rääkisid saksa või vene keeles.

Selle peatüki nimi on Evald Rooma eluraamatus küll «Kohanemispüüded», aga Evald õppis ka sedalaadi maailma reeglid ära ja kohastus nendega üpris hästi.

Kohastus, kuigi ei saanud kunagi üle sellest, et teda nimetati kapitalistlikuks jätiseks, ja seda tegid needsamad, kes teisel päeval palusid tema abi tootmise ülesehitamisel ja spetsialistide leidmisel.

Hoolimata solvamisest aitas Evald toiduainete tootmise sisse seada Tartus, Pärnus, Haapsalus ja Tallinnas.

Igal pool saabus kunagi paras aeg edasi kolida, kas siis sellepärast, et parteipiletiga õpilane osutus sellel kohal sobivamaks kui piletita õpetaja, või siis sellepärast, et tooraine arveldus muutus liiga koormavaks.

Haruldane piiride tunnetusoskus

Evaldi üks eluliselt tähtsaid omadusi oli piiri tunnetus: kogu selles nõukogudeaegses virvarris säilis tal selge arusaam sellest, millal vanal viisil tööd jätkata enam ei saanud ja uus ettevõte tuli teises kohas alustada. 

Aga ka see ettevõtete ring sai kunagi täis ja siis tuli ka palgaleiba teenida. Kuigi mitte lihttöölisena, vaid ikka juhtival kohal, seekord autojuhina.

Hinges aga püsis mälestus ja unistus vanadest aegadest, oma ärist, vabadusest ja vastutusest.

Ja ennäe, ka selleks andis saatus veel võimaluse.

Kuuekümne seitsme aastasena, otsekohe kui veel Nõukogude Liidu koosseisus avanesid  võimalused eraettevõtluseks,  otsis Evald välja oma vanad tööriistad ja asus jälle jäätist ja sinepit müüma.

Aga ega see uus liit, Euroopa Liit, olnud lahkem kui see endine.

Tartu Kommertspanga krahhis ei olnud küll Euroopa süüdi, aga sellest sai ka üle.

Väike äri ei saanud aga kuidagi üle suurettevõtte järgi seatud nõuetest – mitu ust, akent, valamut ja ventilaatorit peab sul töökojas olema.

Vanamees oli ma elumerelt koju tagasi jõudnud kalaga, mis oli küll seesama, mille ta nooruses kinni püüdis, kuid nüüd oli see lootusetult ära rapsitud, selle suurus ja vägevus olid veel olemas vaid mehe enda vaimusilmas. Tööstus pandi kinni.

Oma õnne sepp

Aga loo lõpp on siiski ilus ja õnnelik.

On suur ja ilus Balbiino, kes mõistab ja hindab vanamees Evald Rooma tehtut. Austab teda ja on tema Frigidairi külmutusseadmed isegi muuseumis välja pannud. Ettevõtte kunagine tööline Helju jäi Evaldi hooldajaks, hoides teda kuni tänase päevani, kokku 15 aastat.

Võiks arvata, et peab küll õnne olema, et ära pidada oma 105. sünnipäev ja oodata just 106-ndat. See on tõesti juhuslik õnn, et Evaldist oleks võinud saada ülikooli õppenäidis, kuidas inimene vananeb, kui ei juhtu ühtegi haigust.

Aga igaüks olevat siiski ise oma õnne sepp, ja Evald seda tõesti oli.

Tal oli isepärane võime tulevikus toimuvat mitte ainult ette näha, vaid osekohe aktiivselt teguseda, selleks et tulevikku omatahtsi kujundada.

Kui Saksa väed mobiliseeritud Eesti mehi Pärnu poole laevale marsitasid, siis astus Evald rivist välja ja kadus metsa.

Seda sai tema teha, sest sõbrad olid riided vormi vastu vahetanud ja passi ära andnud – nii nagu ette nähtud. Evaldi majas aga «olevat juhtunud tulekahju», nii et passi polnud.

Vormiriided aga lõppesid otsa just siis, kui Evald ette astus.

See oli saatuslik moment, mis viis eestlased lahku, ühed kodumaale teised välismaale. Aastakümnete pärast andis saatus Evaldile võimaluse  nendesamade sõpradega uuesti kohtuda, seekorda Ameerikas nende juures külas. Ja siis olevat tal olnud isegi häbi tunnistada, et ta polnud vahepeal Eestis mitte halvemini elanud kui teised Ameerikas. Õnne oli enam-vähem ühepalju olnud nii temal, elades võõraste poolt okupeeritud kodumaal, kui sõpradel, elades võõraste maal. 

Täna aga on kätte jõudnud aeg sõpradega uuesti kokku saada, seekord aga mitte enam Emajõe kaldal, kus tal «oli ilus lapsepõlv», vaid selle jõe teisel kaldal, kust tagasi enam ei tulda.

Seda järelehüüet ei ole sõnasõnalt täna ette loetud, see on vaid kirjutatud. Järelehüüde asemel võttis ristipoeg Agu Laisk Pauluse kirikus kohvrist välja oma pilli ja mängis saksofonil loo unustuste jõest.

Tagasi üles