/nginx/o/2017/05/30/6727015t1h537d.jpg)
Kolm korda nädalas paneb seltskond Tartus elavaid ja töötavaid spordihuvilisi autodele hääled sisse, et sõita trenni paarikümne kilomeetri kaugusele Lukele. Asjasse pühendamatutes võib selline käitumine tekitada küsimusi, kuid mitte neis, kes seda teevad.
Märtsis loodud A.L.O. Crew spordiklubi osutus maikuus Tartus peetud kikkpoksi Eesti meistrivõistlustel võidetud kolme kuld- ja kahe hõbemedaliga üheks edukamaks. Tartu Postimees käis uurimas, mida sportlased Lukel tegemas käivad.
Lukel juhendab treeninguid tänavu Eesti ja Läti kikkpoksi meistriks tulnud 27-aastane Alo Veenpere, kes erialalt on hoopis maaülikooli lõpetanud elektriinsener. Veenpere tõdes, et päris mitmed treeningurühma liikmedki on samalt erialalt.
Oma rühm on Veenperel olnud tegelikult juba viis-kuus aastat. «Nüüd otsustasime, et kaua me ikka põranda all asja teeme, ja registreerisime spordiklubi ära,» muheles ta.
Klubi nimi A.L.O. Crew on inspireeritud sellistest ingliskeelsetest sõnadest nagu action (pidev tegutsemine), lifestyle (sportlik elustiil), overcome (järjepidev eneseületamine) ning crew (meeskonnatöö).
Et klubi lipukiri häälduselt treeneri eesnimega üsna sarnane on, polnud Alo Veenpere sõnul sugugi taotluslik. Ta meenutas, et treeningurühma liikmed leidsid, et selle nimega on nemad rahul ja selline see jäigi.
Sügisel loodab noor treener Alo Veenpere pakkuda vallarahvale võimalusi tegeleda ka akrobaatika, taekwondo, kikkpoksi või enesekaitsega.
Võitlusspordi juurde jõudis noor treener ja sportlane kümmekond aastat tagasi, enne oli ta harjutanud omal käel ja hiljem Akrose klubis akrobaatikat.
Esmased kokkupuuted kikkpoksiga sai ta Kombati klubis. «Oma arengutee olen ma suuresti siiski ise kujundanud,» leidis Veenpere. Sportlikus mõttes üheks tähtsamaks saavutuseks peab ta meistritiitlite kõrval Korea võitluskunsti taekwondo musta vöö omandamist 2013. aastal USAs. Samal aastal tuli ta ka sellel alal Eesti meistriks ja sai taekwondo peakontori (Kukkiwon) litsentsi, mis annab talle õiguse seda spordiala ka edasi õpetada.
Kikkpoksis eelistab ta light-contact-stiili, mis tähendab, et sinist silma või veritsevat kulmu trennis ja võistlustel enamasti ei näe. Hiljuti sai Veenpere Eesti olümpiakomiteelt akrobaatikatreeneri kutsetunnistuse.
Kui jälgida tema treeninguid, siis osalejad teevadki umbes poole ajast akrobaatikat ja alles siis hakkavad harjutama võitluskunstide elemente. «Akrobaatika parandab koordinatsiooni ja muudab kikkpoksija mitmekülgsemaks,» selgitas ta.
Stabiilseid trenniskäijaid on 15, neist üks osa tegeleb kikkpoksiga võistlustasemel, teised harrastavad seda oma lõbuks. «Võistlejatega käime sõprusklubides külas,» rääkis Veenpere ning loetles nii kikkpoksi, taekwondo kui ka MMA klubisid.
Üks Veenpere hoolealustest on hiljutistel Eesti meistrivõistlustel teise koha saavutanud Raivo Sahku. Tartust Lukele sõitu ei pea ta paljuks, sest trenn on tema sõnutsi hästi personaalne ja areng seetõttu kiire.
«Siin pööratakse kohe tähelepanu sellele, kui teed midagi valesti, ja antakse nõu, kuidas end parandada,» märkis ta.
Veel tõi ta välja asjaolu, et kui mõnes klubis napib ruumi, siis Luke väikses spordimajas leidub seda piisavalt. «See 20 kilomeetrit sõitu pole hullu, sest trennist saadav efekt tasub ära,» tõdes varem aerutamise ja korvpalliga tegelenud mees, kes kikkpoksi leidis enda jaoks alles 2011. aastal.
Sügisel loodab noor treener Alo Veenpere pakkuda vallarahvale võimalusi tegeleda ka akrobaatika, taekwondo, kikkpoksi või enesekaitsega. Tulevikus on tal soov hakata õpetama ka noori.
Treeningurühmale on sportimiseks kohandatud Veenpere perekonnale kuuluva ettevõtte ruumid Lukel. Väikest spordihoonet, kus saaks tegeleda väiksema ruumivajadusega aladega ning oleks ka pallisaal, on eest vedanud treeneri isa, endine odaviskemeister Ain Veenpere.
Nõo vallavanem Rain Sangernebo avaldas talle tunnustust spordielu edendamise eest. «Au ja kiitus Ain Veenperele selle hullumeelse mõttega tegelemise eest!» rääkis Sangernebo spordihoonest.
Kui välialadest saab Luke piirkonnas tegeleda jalg- ja korvpalliga, siis sisealade harrastamiseks tema sõnul muud võimalust peale sisehalli ei ole. «Kui spordiklubi soovib hakata ka noorsooga tegelema, soovib vald seda omalt poolt toetada,» kinnitas Sangernebo.