Eesti lugu ja lootus said võimsalt kirja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Läinud reedel istus õpetaja Kristina Ude (keskel) koos oma noorte kaaslaste Kärt Kaasiku (vasakult), Karl Gustav Adamsoo, Martin Sõgeli ja Lauri Kepleriga Poska gümnaasiumis Tartu rahulepingu sõlmimise toas uhke ovaalse laua taha. Just siia kogunes seltskond mullu novembris arutama, kuidas panna noored kirjutama lugusid Eestist.

FOTO: Margus Ansu

Kas Eestil on oma lugu või oleme hoopiski loota, hellitades lootust seda kusagilt leida? Brüsselis eesti keele ja kirjanduse õpetajana töötav Kristina Ude keerutas terve läinud sügise peas oma sõbranna õhkuvisatud mõtet küsida noortelt, kes hakkab nende arvates homme jutustama Eesti lugu.

Novembris otsis ta üles oma kunagised õpilased Tartu Jaan Poska gümnaasiumist ja tegi neile ettepaneku: kutsume noori üle ilma kirjutama esseesid Eesti loost ja lootusest. Paradoksaalselt taipas Ude ühel õhtul, enne magama jäämist, et sõnal «lootus» on kaks tähendust.

«Olen tähele pannud, et Eestis ei ole põhjust Eesti peale väga mõelda, sest see tundub nii iseenesestmõistetav,» rääkis neli aastat kodust eemal viibinud õpetaja. «Aga kui oled kodumaalt ära, sinu ümber plahvatavad pommid, siis näed, et see ei ole enam vaba Euroopa, kus me elame. Kuid vabadus siin tundub nii iseenesestmõistetav.»

Tagasi üles