Mu poole pöördus murega tuttav sepp – et mina oskan ja ka võtan sõna. Algul ma ei võtnud vedu. Aga siis sain aru, et sepp ei ole sepp-hobuserautaja, vaid Tartu tuntud metallikunstnik. Kõik võivad näha tema tuulelippu ühe me silla tipus.
Tellijale
Tuttava sepa mure: kunstnike asemel tegutsevad keevitajate brigadirid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid vaatame jõeäärset reelingut sealsamas kõrval. See pole ju lihtsalt mingi metallpiire kusagil ehitusobjektil, vaid südalinna rajatis kõige kallima vaatega paigas, kus pingid, reelingud ja muu inventar on linna visiitkaart. Näiteks meie sõsarlinnas Tamperes on koseäärsed reelingud omaette kunstiteos, samuti mitmel pool mujal Euroopas.
Meil Tartus tehti kõige nauditavamale jõeäärele – jalakäijate ja Vabaduse silla vahel – miski odav säästuvariant. See kollane reeling on vaid hale jäljend sellest, mida kavandati. Selles sildadevahelises lõigus on juba paarkümmend aastat välistatud ka kõiki istutavaid pinke (mõtlen mittekiikpinke). Miks, ei tea?