Onu Eskimo elu läks hästi

Evald Rooma. Foto: Kristjan Teedema

Nüüd ei teagi, millest alustada … Võib-olla sellest, et Evald Rooma oskas daamidel kätt suudelda. 

Ka siis, kui ta tugitoolist enam ilma abita püsti ei saanud, suutis ta neile austuse märgiks alati galantselt kummardada.  

Või sellest, et oma sünnipäevadel kandis ta valget särki, musta kikilipsu ning kõige krooniks Tartu Tähe teenetemärki. 

Külalistele pakkus Evald Rooma alati jäätist. See oli enamasti erkkollane banaanijäätis, niisama kollane kui need roosid siin mustvalgel pildil. 

Evald Rooma oli alati helde ja tänulik kõigile, kes teda ka neil viimastel aastatel, mis järjest üle saja tiksusid, meeles pidasid.

Ajakirjanikke hoidis ta nagu lapsukesi.

«Küsimus on teil hästi esitatud,» märkis ta tihtipeale, kui asus meenutama mõnd oma elu säravat perioodi või jutustama rasketest aegadest, mida igal ärimehel üle elada tuleb.

Kõige valusamalt on Evald Roomal meeles see, kui teda pärast nõukogude korra sisseseadmist raadios kapitalistlikuks jätiseks sõimati. See oli Evaldile elu lõpuni valus. 

Ükskord olen temalt küsinud, mida teha niisugustel rasketel hetkedel.

«Kõigepealt on tarvis olla võrdlemisi tasakaalukas,» soovitas ta tookord. «Peab kannatama ära, mis sulle öeldakse, ja mõtlema targalt edasi, mis sa teed.»

Kui mõelda aga sellele, et juba 1934. aastal – Evald Rooma oli siis 23-aastane – rajas ta oma Eskimo-firma, mis müüs jäätist mitte ainult Tartus, vaid ka Pärnus, Narvas ja Tallinnas, siis oli see ju jäätise suurtootmise algus terves riigis! Pealegi edenes hakkaja mehe ettevõtmine hiilgavalt.

Evald Rooma taastas oma tööstuse nõukogude aja lõpul ning jätkas jäätise kauplemisega kuni 2011. aasta suveni.

Mida pidada äri kuldreegliks? Evald Rooma teadis seda küll. 

Ta on öelnud, et suhtlemises ja äritegevuses on kõige tähtsam, et kõneldaks sõbralikult. «Ikka sõbralikult ja soliidselt. Ja väga tähtis on pärast pigistada kätt!»

Evald Rooma armastas oma eluajal kirglikult vett ja paate. Oli tal ju oma mootorpaat, millega ta tegi reisi- ja lõbusõite Emajõel juba 1927. aastast alates, ajal, mil oli 16-aastane. Tolles paadis sai raadiot kuulata, ja pange tähele – ka jäätist osta.

Küllap seepärast valis Evald Rooma  vanas eas oma korteri Anne kanali ja Emajõe lähedusse, et saaks kiiresti vee äärde. Kas siis ujuma või niisama jõge vaatama.

Ta suhtus väga soosivalt Tartu talisuplejatesse ning tema välja pandud karikale on hilissügiseti Anne kanalis korraldatud taliujumisvõistlust Anne Ahven.

Viimastel aastatel tunnistas Evald Rooma siiski järgmist: «Ma ütlen teile väga prostalt: tervis on sant!»

Ja eelmisel suvel, päev enne seda, mil Evald Rooma sai 105, ei suutnud ta varjata oma imestust, et mida on elul talle veel pakkuda! 

«Kust on küll antud inimesele selline jõud, et praegu on võimalik see, et ma saan teile intervjuud anda, ma ei tea,» kõneles ta. «Olen väsinud, ausalt öeldes! Aga elu on läinud hästi.»

Jäämegi siis selle juurde, et Evald Rooma elu läks hästi ja nüüd on aeg puhata.