Treener, kes kukutas Kambodža valitsuse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mart Siliksaar (vasakul) ja tema õpilastest Eesti meistrid (eest taha) Karl Kert, Matis Kaart, Edith Rästa, Liisa Tannik, Mart Ott, Heiko Zoober, Marianne Haar, Hendrik Neemre, Mihkel Laanes (kahekordne) ja Sten Rääbis (kahekordne).

FOTO: Sille Annuk

Mart Siliksaart teab iga Eesti sulgpallihuviline. Vähe sellest, teda on kutsutud ka sulgpalli ülemedendajaks Eestimaal. «Mul nii suuri ambitsioone pole,» ütleb mees ise, «aga käsi on pulsil olnud kogu aeg.»


Sulgpallielu pulsil on Siliksaare käsi olnud aastast 1965, kui sinna kätte esimest korda reket sattus. Ent polnud see muidugi esimene ja ainuke ala, milles eluaeg sportlik olnud Siliksaar on teistega mõõtu võtnud.

«Ma olen Tähtvere poiss,» ütleb siiani pargi kõrval elav Siliksaar. Viie-kuuekümnendatel oli lauluväljaku asemel Tartu linna prügimägi ja tulevase lauluväljaku nõlvad olid 2-3 korda järsemad kui praegu – suusataja ja suusahüppaja unistus. «Suvel oli põhiline jalgpall, sporditegevus käis hommikust õhtuni,» kirjeldab ta.

Spordist sai elukutse juba 1968. aastal: tollase 7. majavalitsuse juht kutsus Siliksaare spordimetoodikuks. Tollal sisustasid lapsed oma vaba aega pea ainult pallimängudega. Polnud arvuteid, paljudel telekatki ega võimalust kinos käia.

Siliksaar oli kümme aastat hoki- ja jalgpallitreener, algul majavalitsuses, hiljem lastestaadionil, organiseeris linnaosavahelisi spartakiaade ja võistlussarju «Nahkne pall» ja «Kuldne litter».
Jalgpallis jõudis ta spordiringiga Tammeka ka üleliidulisse finaali. Siliksaar ei välista, et tollasest spordiringist sai alguse praegune JK Tammeka.

Jalgpalliinimene Siliksaar on ka vile suus väljakul Eesti kõige tähtsamate kohtumiste reeglipärasust jälginud.

Jalgpallist sulgpalli

Kuuekümnendate algul tõi Siliksaare tennisemängijast isa koju sulgpallireketid. Vaikselt hakati taguma. «Ükskord tekkis tahtmine, et võib-olla prooviks sporti ka teha,» meenutab Siliksaar.

1967. aastast algas Helmut Valgmaa juhendamisel regulaarne trenn botaanikaaia vastas punases majas. Harjutati isuga viis-kuus korda nädalas. Juhtus sedagi, et pühapäeval, kui saal oli kinni, roniti aknast sisse treenima. «Vähe sellest, mul on kodus suur tuba 30 ruutmeetrit,» räägib Siliksaar, «õega tõmbasime sinna võrgu üles ja harjutasime.»

4-5 aastaga tõusis Mart Siliksaar Eesti tippu ja koondisesse. Jalgpalli- ja hokitreeneri amet hakkas tagaplaanile jääma. Need spordialad libisesid rohkem venekeelsesse keskkonda.

1976 võttis Siliksaar oma parimad jalgpallipoisid-tüdrukud ja pani nad sulgpalli mängima. Jalgpallitreenerist sai sulgpallitreener, jalgpalluritest mõne aastaga Eesti (ja mõnest ka Liidu) tippsulgpallurid. «Sõitsime mööda Liitu ringi ja võitlesime koha eest päikese all, see tähendab Liidu koondises,» meenutab Siliksaar.

Trenni pani Siliksaar oma hoolealused tegema sama kõvasti, kui omal ajal ise harjutas: hommikul kell kuus üles, noored auto peale ja trenni. Kolmveerand kaheksa viis treener nad koolidesse laiali. Õhtul oli järgmine trenn. Kui tahad tasemel mängida, tuleb harjutada.

Maraton sprindi tempos

Praegugi harjutab Siliksaar noortega suvel kaks korda päevas. «Motiveeritud sportlasel suvepuhkust ei saa olla,» sõnab ta.

Tulemuslikkus saadab Siliksaart tänini. Tema õpilased on võitnud üle 130 täiskasvanute meistritiitli (igal aastal mängitakse välja 8). Võistlustelt toovad tema juhitava Triitoni klubi noored alati kamaluga medaleid.

Suurimat konkurentsi pakub nimekaimust Mart Mäerand Nõost. «Siliksaar ja Mäerand on muidugi ainulaadsed,» möönab meistertreener. «Ent kõige rohkem tuleb tunnustada vanemaid, kes on võimaldanud oma lastel tipptasemel sporti teha. Nemad on põhisüüdlased selles, et lapsed nii tublid on.» Väga oluline on ka see, et nii Nõo klubil kui ka Triitonil on oma kodu.

Ja muidugi töö, töö, töö. Sest sulgpall ei ole kerge spordiala. See on poolmaratoni läbimine sprinteri tempos, ise samal ajal oda visates, sõnastab Siliksaar mängu olemuse.  

Juba mõnda aega aitab Mart Siliksaar ka Eesti parimat sulgpallurit, maailmas 53. kohal olevat Raul Musta. Sihiks Londoni olümpiamängud ja maailma tipp. «Raul tuli Tartusse sellepärast, et siin on parimad treeningutingimused ja taustajõud,» sõnab Siliksaar. «On stiimul ka noortele, et Tartul on selline sportlane, kes toob tippsulgpalli metoodika siia.»

«Mart oskab mõelda suurelt,» iseloomustab Must. «Ta innustab noortel igatepidi sportlikku mõtlemist. Temaga koos olles ja temaga rääkides saab energiat juurde.»

Arusaadavalt täidab suurima osa Siliksaare elust sport. Kõige suurema osa sulgpall. Aga Siliksaar mängib tennist ja käib viis korda nädalas Auras ujumas. Oma aja võtab kursis olemine muu spordieluga – Siliksaar on oma kodutelekasse osanud sisse saada 30 spordikanalit, nii et ükski spordisündmus temast mööda ei lähe.

Mart Siliksaart jätkub ka mujale – Tartu Toome Rotary klubisse, mille üks suur missioon on Maarja küla arendamine.

Turniir püssitoru ees

Suurim hobi on Siliksaarel aga reisimine. Käinud on ta ligi 80 riigis, nii kultuursetes kui ka ohtlikumates.

Nõukaajal rahvaste spartakiaadi 4.-5. koha eest saadud Mosambiigi reisi ajal käis ses riigis parasjagu sõda. «Sulgpalli mängisime nii, et automaaturid olid saali nurkades,» kirjeldab ta, «mõtlesime, et ei tea, kas lastakse maha, kui võidame.»

Kaheksakümnendatel pärast Pol Pothi režiimi kukkumist käidi Kambodžas. Sealsed valitsuse liikmed olid kõik sulgpallifännid. «Kutsuti meid ka ministrite vastu mängima,» räägib ta, «ja nagu aru saime, siis minister, kes kaotas, võeti järgmisel päeval ametist maha.»

Aga kaotasid nad kõik, kuna mängisid tegevsportlaste vastu. Vaid peaminister oli kaval ja osales paarismängus koos meie parima mängijaga.   

Reisidel on Siliksaar sattunud ka eluohtlikesse olukordadesse.

Mosambiigis oli sulgpallurite öömaja kõrval ookean. Sportlased leidsid, et vaja õhtul ujuma minna. Kottpime küll, aga mis sest. Mõeldud, käidud. Hommikul saadi šokk. Rannas, kus sai pimedas ujumas käidud, olid suured keelusildid – rand on täis maamiine!

Teine lugu. Costa Rica. Õhtul vaja telklaager üles lüüa. Kena koht kõrge kalda ääres, all ilus liivarand. Vaieldi tuliselt, kas mitte alla randa laskuda ja telgid sinna panna, et hommikul hea kohe ujuma sulpsata.

Lõpuks polnud siiski viitsimist veepiirile laskuda ja ööbiti kõrgemal kaldapealsel ühe farmeri juures. Hommikul siva randa… aga ujumine jäi ära. Liivakaldal, kus algul telkida oli plaanitud, peesitas üle 20 krokodilli, lõuad laiali.

«Reisimine on vahva,» arvab Siliksaar mõnest ekstreemsündmusest hoolimata, «ja sport on alati pakkunud reisimisvõimalust. Juba selle pärast tasub sporti teha.»

Palju reisinud mehena teab ta, et kõige parem on ikkagi Tartus. «Paremat kui Tartu pole olemas,» ütleb Mart Siliksaar. «Elamiseks on Tartu parim linn maailmas – vahemaad on lühikesed, hariduse saamise võimalused on suurepärased, meditsiiniteenistus on suurepärane, vaba aja veetmise võimalused ja sulgpalli mängimise võimalused on samuti suurepärased.»

CV

• Sulgpallur ja spordipedagoog.

• Sündinud 15.11.1949 Tartus.

• Lõpetanud Tartu 2. keskkooli ja TRÜ kehakultuuriteaduskonna.

• Töötanud Tartu majavalitsuse spordimetoodikuna, Tartu lastestaadioni ja Tartu vanalinna spordikooli treenerina, aastast 1998 sulgpalliklubi Triiton treener.

• Harrastanud tennist, korv- ja jalgpalli. Sulgpallitreeninguid alustas Helmut Valgmaa juhendamisel.

• Eesti meister segapaarismängus 1976–1978, hõbemedal üksikmängus 1976 ja 1979, pronksmedal 1977, hõbemedal paarismängus 1974, 1976, 1977. Eesti koondise liige 1976–1980. Treeneri V kvalifikatsioon.

• Nimekaimad õpilased: Andres Ojamaa, Heiki Sorge, Kati Tolmoff, Einar Veede, Peeter Munitsõn, Ain Matvere, Terje Lall, Anneli Parts, Maili Karindi, Lia Dubkovskaja, Piret Hamer.

• Tartu Toome Rotary klubi liige aastast 2001.

• Abikaasa Riina on pedagoog, tütar Kristi loomaarst ja tütar Katre üliõpilane.

Arvamus

Kalle Kaljurand
Kirjastuse Koolibri juht

Mart oli minu treener alates 8. eluaastast. Tema oli meist siis ainult 7 aastat vanem.

Tegime jalgpalli, jäähokit ja kõike muud, milles majavalitsused võistlusi pidasid – koroona, pinks.
Mart on kogu aeg olnud täielik spordifanatt. Tema suur pluss on see, et ta oskab lastega tööd teha.

Ta tunnetab, kui keegi on väsinud, ega kamanda, vaid leiab mingi muu võimaluse teda motiveerida. Hiljem hakkasin ka sulgpalli mängima.

Mart oli siis juba tipptegija. Olen talle tänulik selle eest, et ta pärast oma trenni, oma mitmetunnist higivalamist viitsis veel minuga mässata.

Mart tunnetas treenerina asja väga hästi – pani õpilased kõvasti tööle, aga tegi seda nii, et see ei tundunud sunnina. Tal oli alati uusi ideid, mis kohe kasutusse läksid.

Tagasi üles