Paremal juhul tabab viha erikoolis kappi

Kaagvere erikoolis õppiv Annika ei saanud teisipäeva pärastlõunal pastakat tagasi ja lõi raamatukapi pikali. See on vaid jäämäe veepealne tipp, teavad erikooli töötajad. Probleemid on märksa suuremad ja sügavamad kui saamata jäänud pastakas. Foto: Sille Annuk

Kaagvere erikoolis on vaikne pärastlõuna, enamik tüdrukuid istub klassides. Korraga räntsatab õpilaskodu koridoris raamatukapp kõva kõmakaga vastu maad. Selle maavärina korraldas Annika, kes tahtis oma pastakat tulutult tagasi saada.

Väga vihane Annika (nimi muudetud) tormab sündmuskohalt minema. «Sa käitud nagu laps,» ütleb rahulik sotsiaalpedagoog tüdrukule. Kui pilgud võiksid tappa, oleks sotsiaalpedagoog surnud.

Kohtu kaudu Kaagvere erikooli saadetud tüdrukud pole inglid, kuigi õpilaskodu trepikotta suurtesse kastidesse mulda pandud suvelille- ja tomatiseemned näitavad, et neis on seegi pool.

Samas, kui peagi tärkavatel taimedel oleksid silmad, näeksid nad aknast välja loobitud taldrikuid. Mõnikord lasevad tüdrukud kooli töötajate vastu käiku ka käed ja jalad.

«Mõned sellised juhtumid on olnud,» kinnitab Lõuna prefektuuri kõneisik Kerli Peitel. Erikoolist tulnud avalduste arvu politsei ei avalda, ka ei räägita õpilaste tekitatud vigastustest, sest need on delikaatsed terviseandmed.

Miks tülid tulevad?

«Probleeme tuleb meil ikka ette ja oleme ka politseisse avaldusi teinud,» ütleb Kaagvere erikooli õppealajuhataja Hurma Toru, kes on käitumisraskustega tüdrukuid õpetanud-kasvatanud 18 aastat. Ta ei aja tagasi, et erikooli töötajal on tihti keeruline oma tööga toime tulla, sest õpilased on keerulise loomuga.

«Olen siin näinud palju läbipõlenud kolleege, meilt on hulga rahvast läbi käinud,» märgib kaheksandat aastat Kaagvere erikooli direktorina töötav Sirje Hänni. «Meie lapsed väljendavad end vahel õudselt. On tähtis, et õpetajad ei võtaks seda isiklikult. Seda ja ka provokatsioonidele allumatust tuleb treenida.»

Sellepärast õppisidki Kaag­vere erikooli töötajad koos Tapa erikoolis käitumisraskustega poisse ja Vaeküla koolis tervisehädadega lapsi õpetavate kolleegidega poolteist aastat, kuidas tööpingetega toime tulla. Silmaringi käidi laiendamas ka Läti, Soome ja Norra kolleegide juures.

Eesti kolme erikooli projektil «Riskilastega töötavate tugispetsialistide ja õpetajate tööpingetega toimetuleku süsteemi väljatöötamine» oli mitu eesmärki: õppida end kehtestama, analüüsida konflikte ja osata neid lahendada ning olla igati toeks uutele kolleegidele.

Selliste oskuste omandamiseks kulus ligi 130 990 eurot ehk pisut enam kui kaks miljonit krooni. Euroopa sotsiaalfond toetas ettevõtmist 1,6 miljoni krooniga ja kolm erikooli lisasid 450 000 krooni.

«Projekti põhimõte oli, et peame õpilastega vaid oma sõna jõuga ise toime tulema,» selgitab projektijuht, Kaagvere erikooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Piret Siivelt.

Erikoolis teist aastat töötav sotsiaalpedagoog Merli Tähnas lisab, et esmalt tuli endale selgeks teha, miks tüdrukud vastu hakkavad. Miks siis? «Nad on elanud pikka aega piiranguteta, enamasti ei käinud nad enne siia sattumist koolis,» vastab Merli Tähnas. «Siin ootavad neid aga kohustused, reeglid ja piirangud, isegi väljas tuleb käia saatjaga.» Muidugi ajab selline asi vihaseks.

Trotsi suurendab ka õppimine: paljudel on tunnis raske, sest lüngad on suured ja puudub harjumus õppida. Nii tekib õpilases protest ja tahtmine tunni juhtimine enda kätte haarata.

Õpilased kompavad piire

Kuidas saab sel juhul hakkama erikoolis teist aastat loodusteadusi õpetav nääpsuke Rita Mubarakšina? «Lihtsalt ootan, et olukord rahuneks,» kostab ta. «Tund peab olema väga hästi ette valmistatud, siis saab rütmi kiiresti tagasi. Mõni õpilane jahtub kiiremini, mõnel kulub rohkem aega, et saan talle uue ülesande anda.»

Muidugi ei jäta tüdrukud uusi töötajaid proovile panemata. «Mulle valati õues vett krae vahele, tol päeval oli viisteist kraadi külma,» meenutab teist aastat sotsiaalpedagoogina töötav Taimi Nilson. «Mul oli kõige raskem taluda seda, et minu peale karjutakse,» ütleb Rita Mubarakšina. «Ja muidugi valetamine!»

Viimast on kohanud kõik töötajad. «Alguses ütlesid õpilased enda nime asemel mulle teiste tüdrukute nimed,» muheleb sisekaitseakadeemias politseinikuks õppinud järelevalvespetsialist Madis Majorov.

«Tüdrukud valetasid, et teine töötaja lubas neil küll tubades kõike teha,» lisab Taimi Nilson. «Või siis palusid, et too meile tikku ja suitsu, me ei räägi kellelegi. Tüdrukud teevad igale uuele töötajale kõik, et ta ära läheks.»

Kolleegid ja reeglid aitavad

Nemad on jäänud ega kavatse nii pea lahkuda. «Lapsed annavad väga palju vastu,» ütleb Piret Siivelt. «Enamasti on mul siin hea ja positiivne tunne.»

Taimi Nilson tunnistab, et nõrkushetki on olnud, aga need on kiiresti üle läinud. «Õppisime selle projektiga oma mõtteid klaarima ja üksteist toetama,» räägib ta. «Koju sõites mõtlen päeva läbi ja mõnikord tuleb tõdeda, et ma pole jumal, kes suudab kõige eest vastutada.»

Väga oluliseks peavad kõik projektis osalenud, et üksteist väärt nõuga aidates tekkis mõnus küünarnukitunne. «Sain aru, et mu kõrval on sõber, mitte kolleeg,» ütleb Merli Tähnas. «Siin töötades aitabki kõige rohkem töökaaslane, mitte sõbranna,» lisab Taimi Nil­son.

Kuidas nii? «Sõbranna ütleb lihtsalt, et tule ära,» naerab Taimi Nilson. «Vaid sama tööd tegev inimene oskab nõu anda, mida ühes või teises olukorras teha.»

Mida teha siis Annika ja kapiga? Tüdruk peab kapi tagasi panema ja raamatud kenasti riiulisse seadma. Selline on reegel ja erikooli ükski töötaja reeglites erandeid ei tee. Seegi lepiti projekti ajal kokku.