Tänase pealkirja olen laenanud iseendalt seitsme aasta tagant. Tollal olid tõusujoonel kas-liitelised sõnad, ja mida aasta edasi, seda rohkem tungis neid argikeelde, ka slängi keskele.
Helju Vals: aprillikas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Omas ajas päris vahvad amordikas (amortisaator), kardekas (garderoob), tammekas (tammsaare, 25-kroonine) ei jõnksuta enam ammu kedagi, vahest siiski üllatab see, et kaasa lõi isegi selline suurnimi nagu David Vseviov näiteks lausega «... teleekraanidel ühtekuuluvusrõõmust Suure Juhiga tantsiv rahvas on petekas» (PM 10. veebr 2003).
Üks näide mu tollases artiklis oli lehelugeja küsimus, mida võiks tähendada «orgaanika». Mida muud kui omastavat käänet, ja endastmõistagi on selle sõna nimetav moevooluline «orgaanikas», maakeelseks tähenduseks orgaaniline väetis, täpsemalt sõnnik.
Kui ilmus uus ÕS (2006), sain sealt, leheküljelt 623 tagantjäreleaprillika: pole olemas sihukest sõna nagu «orgaanikas», on orgaanilist ainet tähendav «orgaanika» (nimetav!). Ära jookse moega ahvimisi kaasa!
Pole olemas ka näiteks punapipart nimega paprikas, vaid on paprika. Ma ei tea, miks Eesti Keele Seletavast Sõnaraamatust, sellest uuest ja suurest, ei leia me «juudokat» (nimetav «juudoka»), nagu juudomaad-lejad ennast kutsuvad; kas peab lohutuseks olema see, et «sumomaadleja» kõrval pole «sumotori». Ja muidugi on meil Tartu Tammeka (mitte Tamme-kas).
Veel üks aasta läks mööda, enne kui ilmus lühikommentaar «Juurikas ja teised». Iga juure, ka Mart Juure, väärt osa on juurikas (Juurikas) – maa-alune vars, risoom. Ka Juurekas (juur, juure) poleks paha, aga mulje kisuks moodsa kas-tuletise poole tähenduses juurerohke. Juurikas tunnukse olevat aus tervik. Hiljuti tutvustas Eesti Päevaleht meile jaapani keele tõlkijat: Margit Juurikas. Nime poolest puhas risoom.
Mis mind järjest üllatab, on see, kuivõrd innukalt püsib rahvas, keele valitsejaskond, kas-sõnade küljes. Liide -kas on nagu teksariie, mõelge, kui kaua ta on kestnud, aga ikka ei lakka lummamast. Seda küll, tuletusvõimalus on lihtne, käepärane.
Ja nii me ei hooligi virvendavast homonüümsusest, näiteks kui jutukad on seatud jutumärkide (hanejalgade) sünonüümiks, ehkki nende loomupärane koht oleks raamatute maailmas, või kui mõni jüts läheb esikal (esimesel koolipäeval) esikale (esietendusele). On ka seda juhtunud, et mälumängu asemel öeldakse mälukas, aga kas see pole hoopis mäluauk. Vahel tundub mulle, et ainutähenduslikuks kas-sõnaks jääbki vaid aprillikas.
Viimase katse homonüümia võrgust välja rabelda tegin Rüütli ja Gildi nurga uues toidupaigas, kus varem asus Mir ja veel enne seda oli Catwalk. Silma hakkas toidusedeli sõna «päevakas». Vana tuttav «päevapraad»!
Kas õhtukat ka pakutakse? Või tähendab õhtukas selles paigas õhtust meelelahutust, olgu või taideetenduse (perfor-mance) laadis? Samuti olen kuulnud Õhtukaks kutsutavat Õhtulehte ja Päevakaks Päevalehte.
See-eest on siinse einestuspaiga nimi Tartus ahvatlevalt ainuline – Kolme Ahvi pubi. Kolm on meie arv, ütles selgituseks Priit Palk, üks kolmest omanikust.
Sõnaraamat lisab: piltlikult tähendab kolmainsus kolme kokkukuuluvat isikut või nähtust. Minule jääb päevast päeva ette nähtus nimega arvutiahv, mis on tulnud trükiveakuradi kõrvale. Pole mulle võõras ka ahv kui isik, näiteks oskavad nad pähkeldada.
Seda lugesin aprillinaljaks Valdo Jahilolt, kes kirjutas loomaaia kolmest ahvist kaarte mängimas. Raha peale nemad ei mänginud, need olid ainult pähklid.