/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
/nginx/o/2011/03/29/548169t1hb503.jpg)
Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilane Andreas Raukas sirutab tähistaeva poole musta karbikese ning teatab hetke pärast, et nii Orioni kui Põhjanaela suunas on tähtede heledus 21,83 tähesuurust ruutkaaresekundi kohta.
Teaduskool pani õpilased taevast vahtima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks kaaresekund on üks kolme tuhande kuuesajandik kaarekraadi, lisab Raukase klassivend Bruno Saar. Kuulan poisse nagu kooli esimeses astronoomiatunnis õpetajat ega mõista mõhkugi. Või peaks tunnistama, et ei mäleta mõhkugi.
Tegelikult on Eesti Maaülikooli loodusteaduste kooliga liitunud Raukas ja Saargi taevateaduses rohelised, astudes esimesi samme valgusreostuse mõõtmisel.
«Kohustuslik on meil teha kaks mõõtmist, seni oleme jõudnud mõõta veel Pangodis,» räägib Saar. «Seal saime Orioni vöö abil tulemuseks viis magnituudi, piirtähesuuruse uurimisel kuus.»
Ei midagi keerulist
Võttes appi rahvusvahelise projekti «Globe at Night» eestikeelse sõsarkodulehe www.globe.ee/globeatnight, hakkab peagi ilmnema, et valgusreostuse taseme määramine on tegelikult lihtne. Pole tarvis taibata midagi kaaresekundeist ega kaarekraadidest. Pole tarvis ka aparaate, sest põhitöö käib palja silmaga ja see on jõukohane igale koolilapsele.
Vaatlejal on abiks kaheksa näidispilti lõunakaares paiknevast Orioni tähtkujust, mille põhitähtedest moodustuvat kaht kujundit on Lõuna-Eesti rahvas tundnud juba aastasadu Koodi ja Rehana.
Igale näidispildile on mustade punktidena märgitud erinev hulk Orioni tähti. Mida rohkem tähti suudab inimsilm eristada, seda tumedam on taevas ja seda madalamaks saab
lugeda inimtekkelist valgus-reostust. Tähesuuruse ühikule üks magnituud vastab väga suur valgusreostus, seitsmele magnituudile pea olematu reostus.
Kuna aga inimsilma tundlikkus ja teravus varieerub ning tähtede täheldamine sõltub ka vilumusest, saab võtta dubleerivana appi taevaheleduse mõõtja, pihku mahtuva aparaadi Sky Quality Meter.
«Selle aparaadi mõõteskaa-la on silma omast siiski oluli-selt tihedam,» selgitab astronoom Tõnis Eenmäe. «Muidugi, mida treenitum silm, seda tihedama skaala saab tekitada ka silmaga vaadeldes. Silmaga saab mõõta piisavalt täpselt, aga aparaat on siiski veel märksa täpsem.»
Eenmäe kinnitusel on just märtsi kaks viimast nädalat valgusreostuse hindamisel eelduslikult sobivaimad, sest ööpime saabub veel võrdlemisi vara, taevas on väga suure tõenäo-susega täiesti selge ning segamas pole looduslikku laternat Kuud.
Tartu- ja Harjumaa 45 gümnaasiumiõpilase valgusreostuse uurimisi juhendav Juhani Püttsepp, maaülikooli loodusteaduste kooli õpetaja, meenutab, et läinud aasta detsembri teisest nädalast kuni selle aasta jaanuari lõpuni polnud ainsatki vaatlusilma. Pilved keerasid kõik vaatlusplaanid lörri.
Samas on Orion taevakaarel juba praegugi üsna madalale vajunud (suvel pole seda üldse näha). Kui märtsilõpuöös kaua mökutada, jääb vaatlejale vaid Orioni ülemine pool. Alumine on ilmselt juba peidus mõne kuusiku või kingu taga. Huvilistel, kes sooviks veel lähipäevil kaasa lüüa üleilmses reostusuurimises, tuleks aluseks võtta hoopis Lõvi tähtkuju, mille tähesuuruste kaardid leiab kodulehelt www.globeatnight.org.
Projekti «Globe at Night» on kaasatud koos Eestiga 110 riigi vabatahtlikud. Selle eesmärk on teadvustada tehisvalgustuse mõju keskkonnale ja tutvustada võimalusi asjatult kulutatud energia vähendamiseks.
Tõnis Eenmäe sõnul on õpilaste vaatlusse kaasamise põhisiht tähistaeva tutvustamine, selle kõrval muidugi mõnesse neist ka tõsisema astronoomiahuvi istutamine. Tõsise teadusuurimuse tiitlile õpilastööd ei pretendeeri, kuni pole kujunenud pikka aegrida ühtede ja samade vaatluskohtade andmeist.
«Iga üksik vaatluspunkt on aga samuti väärtus, sest täiendab tervikpilti,» märgib Eenmäe.
Kenapoolne tulemus
Andreas Raukase ja Bruno Saare esmaspäevaõhtune vaatlus minu kodu juures heinamaal päädib kell 21.55 tõdemusega, et Orionist visuaalselt saadud tulemus vastab viiele magnituudile. Sarnane tulemus on mõõdetud näiteks Alam-Pedja looduskaitsealal Palupõhjas, aga ka üsna Tartu külje all Vorbusel.
«Mina olen saanud Paganamaal tulemuseks ka üle kuue magnituudi,» lisab Tõnis Eenmäe. «Et mõõta seitse magnituudi, on tarvis väga pimedat kohta, kus vähegi suuremad linnad on vähemalt saja kilomeetri kaugusel ja atmosfäär väga puhas.»
Orioni vöö ja piirtähesuurus
• Orioni vöö ja selle ümbruse järgi on kõige hõlpsam tähistaeva heledust hinnata. Kui silmaga ei paista ühtki vöö tähte, asute linnas või mõne muu suure valgusallika läheduses. Kui aga vöös ja selle ümber on võimalik loendada pool tosinat ja enam tähte, on valgusreostus minimaalne, mis on võimalik linnadest kilomeetreid, isegi kümneid kilomeetreid eemal.
• Piirtähesuurust ehk nõrgimate nähtavate tähtede heledust hinnatakse ka Orioni kohal asuva Kaksikute tähtkuju järgi. Selles moodustub kolmest heledast tähest (Castor, Pollux ja Mebsuta) kujuteldav kolmnurk. Kolmnurgas olevad tähed loetakse ja liidetakse kolmnurga tiputähtedega. Kui summa on kuus või enam, on valgusreostus väike.
Allikas: Tõnis Eenmäe