Draama elab laval väliste efektideta

Hedda Gabler (Piret Laurimaa), tema abikaasa, kultuuriajaloo doktor Jørgen Tesman (keskel, Karol Kuntsel) ning kirjanik ja sotsioloog, Hedda Gableri endine armsam Eilert Løvborg (Margus Prangel). Foto: Tõnis Järs / Vanemuine

​Henrik Ibseni «Hedda Gabler» kui üks maailmadramaturgia tähtteos sobib suurepäraselt meie tänasesse päeva. Klassikateosed teeb ajatuks just see, et nad ei pane rõhku oma kaasaja eluolu probleemidele, vaid lahkavad inimloomust ja -suhteid, mis on suures osas muutumatud. «Hedda Gabler» nõuab eriti tugevat psühholoogilist lähenemist ja seda on lavastaja Mehis Pihla koostöös Vanemuise trupiga märgata.

Egoistlik Hedda Gabler

Hedda Gabler on maailmadramaturgias kahtlemata üks karakteersemaid, mitmetahulisemaid, keerukamaid ja mõistatuslikumaid naistegelaskujusid. Tema iseloomus ei ole pealtnäha mitte midagi meeldivat. Ta on jäik, südametu, külm, osavõtmatu, pahatahtlik, kiuslik. Äärmiselt egoistlik ja empaatiavõimetu inimene, kellel kõigele lisaks puudub igasugune moraalitunne.