Ida-Soomest pärit Mika Keränen: väide, et tänapäevased tselluloosivabrikud ei haise, ei vasta tõele

Mikä Keränen (vasakul) ja Tartu linnakirjanik Kristiina Ehin tselluloosivabriku vastasel meeleavaldusel. Foto: Kristjan Teedema

Tartus avaldati täna meelt piirkonda plaanitava hiiglasliku puidurafineerimistehase vastu. Aastaid Tartus elanud, kuid Ida-Soomest pärit lastekirjanik Mika Keränen rääkis oma kogemustele tuginedes, et tehase rajajate väide, nagu välistaks tänapäevane tehnoloogia tselluloositehastega kaasas käiva haisuprobleemi, ei vasta tõele.

«Rongiga Ida-Soome sõites tuleb mitu korda nina kinni hoida – see hais on jube,» märkis Keränen ja võrdles seda aastate eest Tartu lihakombinaadi juurest kerkinud «aroomidega».

Viimased tselluloosivabrikuga seotud negatiivsed kogemused pärinevad Keränenil üsna hiljutisest ajast, kui ta oli sünnimaal Koli rahvuspargi serval kirjutamas järjekordset salaseltsi-raamatut «Jõmmu». Ühel hommikul olnud toas selline hais, nagu oleks kuskil mädamunad katki läinud, kuid siis tulnud talle meelde, et 33 kilomeetri kaugusel asub ju Uimaharju tselluloositehas.

«Ning siis meenus ka kohe lapsepõlv ning otse tselluloositehase kõrval elanud vanapoisist onu,» võdistas Keränen õlgu ning lisas, et ju selle haisu pärast onu vanapoisiks jäigi. «Igal juhul iivet küll tselluloosivabrik ei tõsta,» viskas kirjanik ka võllanalja.

Keränen on uurinud, mida tselluloositehastest Soomes arvatakse. Foorumeid lugedes hakkas kohe silma, et kui keegi plaanib kolida linna, kus paikneb tselluloositehas, siis alati küsitakse: kas selle haisuga harjub ära? Üks vastus oli kõnekas: olen siin 16 aastat elanud, aga ei harju...

Keränen rõhutas, et kõiki tehasega seotud küsimusi tuleb küsida praegu, mitte siis, kui see juba ükskord püsti on. «Kui vabriku ehitajatelt ausaid vastuseid ei tule, siis võib sellest järeldada, et asi on hapu,» lõpetas kirjanik oma sõnavõtu.