Skulptor Starkopfi seni tundmata joonistusi näeb Kliinikumis
Galerii

Tartu ülikooli kliinikumi ravimaju ühendava pika koridori seinal näeb kunstnik Anton Starkopfi nooruspõlve joonistusi inimfiguuridest, mida varem ei ole avalikult näidatud.

Anton Starkopfi Tartu kodumajas oleva kunstikogu säilitamise eest on hoolitsenud kunstniku tütar Mari-Ann Reintam. Joonistused, millest suur osa on vanemad kui sada aastat, tulid ilmsiks pärast Anton Starkopfi abikaasa Alide surma koos tema kogutud kirjadega.

Kliinikumis ülesseatud väljapanek on sündinudki Mari-Ann Reintami ideest tuletada inimestele meelde Anton Starkopfi kui Eesti kunstiklassikut ning rääkida temast ka uuele põlvkonnale.

Samuti on see tänuavaldus ülikooli kliinikumile, kuna kliinikumis ja Maarjamõisa haiglas on erinevatel aegadel arstidena töötanud või töötavad seal praeguseni paljud Starkopfi perekonna liikmed.

Anton Starkopfil järeltulijate hulka kuuluvad kaks last, neli lapselast ning kaheksa lapselapselast.

Arstid on Anton Starkopfi tütar Mari-Ann Reintam, tütrepoeg Jüri Reintam, tütretütar Annika Reintam Blaser, pojapoeg Joel Starkopf ja pojapojatütar Ann Starkopf.

Kunstnikuna nimekas on lapselaps Hannes Starkopf, kes on skulptor.

Anton Starkopfi (1889–1966) teatakse kujurina ning ta skulptuuriloomingusse kuuluvad eeskätt figuraal- ja pisiplastika ning portreed, loomaskulptuurid ja hauasambad. Joonistustest räägitakse harva.

Kliinikumi näitusele on perekonnaliikmed kõrvale kirjutanud artikli Starkopfi elu ja loomingu oluliste faktidega. Sealt selgub ka, et näituse joonistused on pärit aastaist 1913–1925 ehk ajast, mil Anton Starkopf püüdis end loominguliselt leida, õppida ja reisida.

Üks osa töödest on pärit  1911. ja 1912. aastast, mil ta õppis Saksamaal Anton Aźbe kunstikoolis ning teine osa visandeid pärineb kunstiõpingute perioodist Pariisi vabaakadeemiates Academie Resse´is ja Académie de la Grande Chaumière´is aastatest 1912–1914.

«Starkopfi joonistusstiil noil aastail on väga dünaamiline ja ta on kujutanud inimest suure üldistusjõuga. Juugendlikult pikaks venitatud mehe- ja naisefiguurid peegeldavad sümmeetrilistes kompositsioonides sajandi alguse vormikäsitlust ja kunstilisi tõekspidamisi. Sümbolism on asendumas ekspressionismiga,» saab lugeda näituse kõrvalt. «Skulptori loomingulise käekirja peatset muutumist, kus mängleva vormi kergus taandub monumentaalsuse ees, tähistavad väljapanekul kaks tušijoonist: «Starkopf läheb Roosi tänavale» ning «Joosep ja Potivari naine», mis on pärit aastast 1925.»

Aastatel 1929–1940 oli Anton Starkopf Pallase kunstikooli direktor, 1944–1950 Tartu riikliku kunstiinstituudi skulptuuriõppejõud ning 1945–1948 direktor.

1950. aastal põgenes Starkopf stalinlike repressioonide eest Moskvasse ning töötas Sergei Merkurovi ateljees. 1954. aastal kodumaale naasnuna pühendus ta vabaloomingule. Starkopf suri 30. detsembril 1966. aastal Tartus.

Tagasi üles