Kirjad ei jõua mitte ainult Ihastesse (TPM 22.03), vaid nad ei jõua ka mujale Tartus. Eriti need kirjad, mis on tulnud kaugelt, ümbrikul ilusad värvilised margid ja paksemad kui tavaline paber.
Lugeja kiri: mis või kes kaitseks meie posti?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mina ootan sügisest saadik tütre novembris Austraaliast saadetud kirja. Soovisin saada Austraalia marke ja kirjas pidid olema kaunid postkaardid selle maa loomade ja loodusvaadetega. Sooviks see jäigi.
Kunagi, kui mu enda lapsed korjasid marke, umbes kümme aastat tagasi, kuulsin ühelt tuttavalt, kelle sõbranna töötas postkontoris, et välismaalt tulnud segaste aadressidega kirjad visatakse minema. Ja et tema siis võtab neilt ümbrikuilt margid ning viib oma pojale. Kardan, et neid marke võis ta võtta ka korrektsete aadressidega ümbrikutelt.
Paljud kirjad on tulnud postitöötaja märkega, et kiri oli avatud või rebenenud.
Oli aeg, mil ümbrikus saadeti välismaalt raha. Ka minu vanem laps saatis nooremale õele koos kaardiga paar Küprose vana rahatähte – kaart jõudis kohale, raha mitte.
Kuidas see on võimalik ja kes seda teeb? Sissetulnud kirju ei registreerita, me ei saa ka teada, kas kiri on avatud (kadunud) Tartus või Tallinnas.
Keegi tarkpea võiks välja mõelda ohutu kirjasaatmise-kättesaamise viisi.
Ameerikas lüüakse vahel margi asemele tempel, aga kuidas kaitsta ümbriku sisu? Kirjutada peale mõnes kõigile arusaadavas ja usutavas keeles, et raha ei ole? Või panna tööle (välis)posti kaitseminister?