Martin Pau: lumeredel taas ausse

Martin Pau

FOTO: SCANPIX

Sündisin 1975. aastal ega mäleta tuisutõkkeks pruugitud lumeredeleid. Minu kujutluspiltides on aga maanteedega – eeskätt vanade, kitsapoolsete ja vonklevatega – tänini lahutamatult seotud sama ülesannet täitvad kuusehekid.


See talv, astronoomilises arvestuses küll rohkem kui nädal tagasi lõppenud, tegelikult aga veel täies elujõus, kasvatas just viimase nädala lakkamatute tuiskudega veendumust, et riigil ja omavalitsustel tuleb hakata taas tuisutõkkeile raha kulutama.

Selmet saata lumesahk kaks korda ööpäevas pusima lahti sajameetrist teejuppi, tasuks kulutada ehk mõnisada eurot nüüdisaegse tuisuvõrgu soetamiseks. Korralik võrk kestab aastaid ning selle ajaga on võimalik suureks kasvatada alaline abimees, hekk.

Kindlasti peljatakse juba ette vastasseise maaomanikega, sest tuisutõke tuleb rajada teest vähemalt kümmekonna meetri kaugusele. Ometi pole hea tahtmise korral ühegi lahenduseni jõudmine võimatu. Tahab ju maaomanikki avalikul teel liikuda. Ehk ka sügis- või kevadkünni ajal, et tee omanik põllult teele tassitud mullakamakate pärast temaga ei riidleks.

Iga vorsti vastu on võimalik pakkuda teine vorst.

Tagasi üles