Enne selle loo lugemist mõelge korraks, kuidas teie lapsed kodus koolitükke ette valmistavad. Kui järgmisel koolipäeval ei ähvarda just kontrolltöö, siis võetakse kõigepealt ette nende õppeainete õpikud ja vihikud, mis tunduvad õpilasele kergemad (huvitavamad). Mõnele on see matemaatika, mõnele ajalugu või hoopis keeled.
Tänapäeval on ilmselt tähtis ka tõsiasi, kas internetis leidub lisamaterjali või -selgitusi.
Lapsevanemana küsite endalt, miks mu laps ei võiks ka koolis süvenenult tegelda nende valdkondadega, mis talle huvi pakuvad ja kus tal ilmnevad ka mingid anded, nii et pärast vabatahtlikult võetud intellektuaalset pingutust lapse silmad tehtust säravad.
Isana ja emana olete ka märganud, et lapse õppimine muutub vanusega. Põhikooli õpilane vajab rohkem juhendamist ja suunamist, aga gümnasist tahab rohkem arutleda ja otsib oma lähenemisnurki.
Erinevad eesmärgid
Ka põhikoolis ja gümnaasiumis on õpetamine erinev. Aga meil ollakse harjunud rääkima koolist ja õpetajast üldiselt, adumata, et gümnaasium on hoopis teistsugune kool kui põhikool ja et õpetamine nendes kooliastmetes erineb väga suuresti.
Põhimõttelised erinevused algavad sellest, et põhikool on kohustuslik kooliaste, gümnaasium aga vabatahtlik. Gümnaasiumi puhul eeldatakse, et tegemist on motiveeritud õppijaga, kes on teinud juba esimesed valikud, mille kaudu ta panustab oma haridustee jätkamisse kas kõrgkoolis või kutsekoolis.
Siit ka gümnaasiumi ülesanne pakkuda õpilasele valikuid eri valdkondades.
Kuivõrd põhikooliga lõpeb koolikohustus, on siin oluline luua keskkond ja tingimused selle kohustuse täitmiseks, andes esmased oskused elukestvaks õppeks. Lapse arengu toetamisel põhikoolis on tähtis ka kasvatuslik pool.
Ka uus riiklik õppekava ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadus loovad õigusliku aluse gümnaasiumi lahutamiseks põhikoolist. Kooliastmete lahutamine ei ole eesmärk omaette, vaid vahend vajalike muutuste saavutamiseks õppe sisus.
Miks siis ikkagi seistakse vastu selliste võimaluste loomisele, et tekiks tugev põhikool ja õpilastele suuremaid valikuid võimaldav gümnaasium? Harjumusest. Põhjendusega, et süsteem toimib niigi hästi, milleks seda siis lõhkuda, varjatakse tegelikult tahtmatust mõelda tuleviku väljakutsetele. Samas teades, et täistsüklis kool (1.–12. klass) ei ole Euroopas üldlevinud koolimudel.
Annet tuleb avastada
Viie-kuue paralleelklassiga n-ö puhastel gümnaasiumidel on palju enam võimalusi ja võimekust õppetööd diferentseerida ning pakkuda õpilastele tõsiselt võetavaid valikuid oma haridustee kujundamiseks. Kus veel, kui mitte koolis saab näidata õpilastele praktiliselt, et iga valikuvabadusega kaasneb vastutamise kohustus.
Kooliastmete lahutamise vajadust survestab ka gümnaasiumiõpilaste arvu langus lähiaastatel peaaegu seitsme tuhande õpilase võrra. See tähendab, et suur osa gümnaasiume muutub põhikooliks tahes-tahtmata.
Kui laseme sel protsessil isevoolu minna, ei ole koolid suutelised täitma oma hariduslikke ülesandeid ja igaühe õigus saada parimat haridust muutub küsitavaks.
Julgen väita, et ühe-kahe paralleeliga gümnaasiumid ei suuda pakkuda piisavalt valikuid ja õpisuundi, kus õpilane võiks edu saavutada.
Paremate võimaluste puudumise korral lähenetakse sellistes gümnaasiumides õpilastele tahtmatult ühe mõõdupuuga – jäävad märkamata ja esile toomata erinevad anded. Akadeemilised nurjumised aga suurendavad tõrjutust. Meenub Panso mõte, et talent ei ole habe, mis ise kasvab
Veel mõni argument muudatuse poolt. Õppetaseme tõusule aitab vaieldamatult kaasa see, et õpetajal on võimalik keskenduda oma kooliastmele ja koolitada ennast vastavas valdkonnas. Täpselt nii, nagu ütles Priit Pullerits Postimehe päevakommentaaris: «Kes tahab elus läbi lüüa, peab keskenduma peamisele, mitte mitme asja vahel rapsima.»
Möödapääsmatu otsus
Puhtasse gümnaasiumisse tulevad õpilased erinevatest koolidest uue kooli jaoks puhaste lehtedena.
Pole harvad juhtumid, kus algklassides saab õpilane külge mingisuguse sildi. Ühelt ei oodatagi, et ta hakkaks aru saama füüsikast või matemaatikast, teisesse suhtutakse kui laiska ja lohakasse, kellelt polegi midagi oodata. Uues koolis, kus uued on nii õpilased kui ka õpetajad, kaovad sildid ja eelarvamused, muutuvad käitumismallid ja suhtumised.
Uus kool on õpilasele uus sotsiaalne kogemus, nad õpivad seal ennast tundma ja arendavad oma edasises elus nii vajalikku suhtlemisvõimet.
Lapsevanem ei pea last esimesse klassi pannes mõtlema lapse gümnaasiumihariduse peale, vaid laps saab rahulikult õppida elukohajärgses põhikoolis.
Teise kooli minek on tõsine otsus ja toob ilmselt kaasa ka huvi suurenemise koolielu vastu. Praegu piirdub see pahatihti vaid koolivägivalla juhtumite või meediakünnist ületava skandaaliga.
Kõik põhikoolid peavad olema ühtlaselt hea tasemega, üksikud tippkoolid ei suuda kanda üldharidusele esitatavaid suuri ootusi.
Vaadakem kas või pilti Treffneri gümnaasiumisse pürgijatest 22. märtsi Tartu Postimehe esilehel – õppurite hulgas on suur nõudlus selliste ilma põhikoolita gümnaasiumide järele. Uuest kooliaastast tööd alustav Jaan Poska gümnaasium astub väärika Treffneri kõrvale ja avardab meie linna õppurite õppimisvõimalusi.
Gümnaasiumi lahutamine põhikoolist on raske otsus, seniseid tavasid ja rutiine muutev, kuid tulevikku silmas pidades möödapääsmatu.