:format(webp)/nginx/o/2017/05/03/6619613t1hbefe.jpg)
Narvas elava väikese Mihhaili lugu teavad hästi paljud Tartu ülikooli kõrvakliiniku spetsialistid. Mihhailist sai kõrvakliiniku patsient juba mõnekuuse beebina, mil tal diagnoositi haruldane haigus – Micheli aplaasia. See tähendab, et tal puuduvad sisekõrvastruktuurid ja ta on kurt.
Tartu ülikooli kliinikumi kõrvakirurg Maris Suurna paigaldab 2000. aastast alates sisekõrvaimplantaate ning nende kasutajaid on Eestis nüüdseks 163.
Oli ilmne, et Mihhaili see protseduur ei aitaks, kuna temal sisekõrv ja selles asuv luuline labürint ehk tigu puuduvad – sisekõrvaimplantaadi paigaldamisel juhitakse elektroodid just teosse.
Mitmetes teistes riikides on aga kurtide aitamisel kogemusi ajutüve implantaadiga, mis paigaldatakse kõrva taha oimuluusse nii, et sellest suunduv elektroodikimp viiakse teost mööda otse aju kuulmiskeskusesse.
/nginx/o/2017/05/04/6621569t1h6c38.png)
On ka teisi raskeid haigusi, mille puhul ajutüve implanataat on näidustatud ning muud võimalust inimesele helide maailm alles jätta, pole. Maailmas on niisuguseid protseduure tehtud üle tuhande, lastele umbes sadakond.
Eestis on juba üks laps, kellele on ajutüve implantaat opereeritud Itaalias.
Samasugusest võimalusest haarasid kinni Tartu arstid koos Mihhaili perekonnaga, püüdes leida välismaalt sobivat kliinikut. Mihhaili opereeriti Saksamaal eelmise aasta juunis. Teda opereeriti ka detsembris, kuna implantaadi asukoht vajas korrigeerimist. Implantaadi juurde kuuluv protsessor asub poisil kõrva taga pea peal nii, nagu see on sisekõrvaimplantaadi puhul.
Mihhaili ema Natalja Matšihhina ütleb, et Mišal läheb hästi. Ta käib lasteaias ja kolm korda nädalas logopeedi juures. Ta on nagu tema eakaaslasedki mänguhimuline, voolib plastiliiniga, konstrueerib klotsidest torne, võtab osa pere lauamängudest, kuigi ilmselt kõiki reegleid ei taju. On loomult abivalmis – aitab ema kodutöödes, sorteerib oma särgikesi ja sokikesi, mis pesumasinast välja on võetud ning avab emale ukse nagu tõeline dźentelmen.
Peres kasvab kokku neli last, Mihhail on kõige noorem.
Selles, et Mihhail on pärast operatsiooni kuulma hakanud, pole mingit kahtlust. Poiss reageerib hääletoonile ja saab aru, kui ema teda korrale kutsub. Kuuleb käte plaksutamist, laste kilkeid, seda kui auto tänaval pidurdab või helikopter lendab. Ka annab ta emale märku, kui protsessori patarei on tühjaks läinud – täielik vaikus häirib teda.
Ema ütleb, et ta räägib Mišaga nagu tavalise lapsega, teinekord on muidugi raske ning appi tuleb võtta ka žestid ja miimika. Miśa ise sõnu veel ei moodusta, kuigi väljendab end vägagi häälekalt.
Kuulmise ja kõnestamise osakonna arst Katrin Kruustük märgib, et see kõik tulebki tasapisi ja üsna raskelt: helide avastamine ning neile reageerimine, häälikute eristamise oskus ja fraaside mõistmine ning lõpuks loodetavasti ka rääkimine ja kõne mõistmine ilma suult lugemiseta.
Teadusuuringud on näidanud, et kümme protsenti ajutüveimplantaadiga lastest jõuab kuulmise kõrgeima tasemeni ehk selleni, et suudavad vestelda telefoniga.
Mihhaili ootavad aga veel ees mitmed operatsioonijärgsed häälestamised Saksamaal.
Kuna Eestis ajutüveimplantaate ei paigaldata, tasub Eesti haigekassa Saksamaa ravi ja protseduuride kulu. Sõit ja välismaal viibimine tulevad Mihhaili perekonnal endal kanda. Tartu ülikooli kliinikumi lastefond on otsustanud Mihhaili peret ravireisidel toetada ning homme algava heategeva jooksu igalt osalejalt oodatakse stardinumbri kättesaamisel väikest annetust.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)